Soome võistleja läbib palkide ja okastraadiga pikitud veetakistust - kuigi seda peeti üheks raskeimaks harjutuseks, pakkus vesi ühtlasi mõnusat jahutust.

«Kui me külamehe käest vett poleks saanud, oleksin otsad andnud,» tõdes õhutõrje divisjoni eest võistlev Jan Liister, kes kurtis, et harjutusaladesse minnes neile vett ei antud ja janu kimbutas rohkem kui üks kord. «Kui on niiskus alt ja kuumus ülevalt, siis see tapab,» ütles teine võistkonna liige Mati Tikerpuu.

Aga vaatamata raskustele ei mõelnud mehed allaandmisele – relvad õlal ja meditsiinikohver käes, läksid nad vapralt esmaabi ülesandele haavatuid päästma ja tohterdama. «Need on nõrgad, kes katkestavad,» hõikasid nad tegevusse rutates.

Võistlejatele Ernal armu ei anta. Üks katsumus järgnes teisele ja kõikjal tuli anda endast parim. «Pane-pane-pane!» ergutas noormees vaprat sõdurit, kes mööda liivast karjääriseina üles roomas. Võistleja kohal laius okastraat, nii et maapinnast kõrgemale ei saanud tõusta ka parima tahtmise juures.

«Mäletan, et roomasin lapsepõlves isegi mööda liivast mäge, aga mitte aja peale,» rääkis sõjaväemundrisse riietunud Eesti kaitseminister Margus Hanson. Kaitseminister leidis, et Erna retk on uhke ja vajalik üritus, mis meie kaitseväele hea kogemuse annab.

Trossil üle vee

Kogemusi ei otsi meie metsades aga üksnes Eesti sõdurid. Äsja veetakistusest välja tuhisenud läbimärg Türgi võistleja Murat Korkmaz tunnistas, et nende jaoks ongi kõige raskemad ja harjumatud ujumisharjutused.

«Oleme siin esimest korda ning reeglite ja uudse taktikaga tuleb samuti veel harjuda,» märkis türklane, kinnitades, et kui hästi läheb, võib neid Eesti metsades kohata ka tuleval aastal.

Keset karjääri kõrguva mäe otsast viis tross üle vee alla võssa. See tross polnud seal sugugi niisama. Võistlejad kinnitasid spetsiaalse pulga trossi külge, haarasid sellest kätega kinni ja tuhisesid läbi õhu ülevalt alla.

«Kui tal käed ära peaks väsima, oleks päris mõnus vaadata, kuidas ta keset tiiki kukub ja sealt välja peab ujuma,» kommenteeris murul peesitav pealtvaataja. Kahjuks või õnneks keegi vette ei sulpsatanud.
Alla jõudes tuli võistlejatel tagasi mäkke joosta. Kuna stopper aega tiksus, pidi kõigest väest pingutama, olgugi et samm tönts ja kurk kuivamas.

Nagu presidenti päästes

Võistlejad pidid lisaks jõule näitama ka täpsust. Lasti nii automaadist kui revolvrist. Automaadist tuli sihtida auto kastis lamades ja sõidu pealt. «Kõik märklauad on nagu sõelapõhjad,» kiitis keegi korraldajatest võistlejate täpset kätt.

Püstoli laskmine oli samuti paras pähkel. Kõige ees oli märklaud, mida tabada ei tohtinud ja tagapool peitusid kuuli ära teeninud pättide kujutised. «See on nagu tüüpiline presidendi päästmise harjutus,» arvas Erna retke pressiesindaja Andres Reimer püssilaskmisest.

Eraldi tõmbenumber Erna retkel oli ainus naiste võistkond, pärit Võrumaalt. «Meie saame ülihästi hakkama, jube kihvt on,» hõiskas üks vapratest Ede Pähn. Neiud pidasid kõige raskemaks pidevat vastutegevust metsas. «Need passisid ju iga risti peal,» kirus Pähn vastusõdijaid.

Lõbu paistis aga sügaval metsasopis samuti küllaga jaguvat: «Poistel oli isegi erootikaajakiri Maaja kaasas ja meie saime ka seda vaadata,» naeris neiu.

Silmale suure ja kobakana näivad relvad pidid neidude sõnul kerged kanda olema. «Ainult jube pikad on, nagu aeru eest kohe,» ütles Pähn.

Pisuke ebaõnn saatis paraku siiski ka naisvõistkonda. Nimelt väänas üks võistkonnaliige eilse võistluspäeva hommikul jala välja. «Jube kahju on, ainult üks ööpäev oli ju veel lõpuni jäänud,» tunnistas katkestama pidanud Karin Ojala.
Kolmekesi pidid lõpuni võistlema ka soomlased, kes ühest kaaslasest viimase haigestumise tõttu loobuma pidid. «Raskem on küll, aga mitte liiga raske,» sõnas Soome võistleja Tapio Perttunen ja kinnitas, et finišisse jõuab nende tiim täna kohe kindlasti.

Säravad rootslased

Kui osa võistlejaid paistsid kurnatud ja tõsised, siis Rootsi tiim ei kuulunud mingil juhul nende hulka. «Erna retk on nagu jalutuskäik pargis,» rõkkas meeskonna liige Magnus Davidson.

Ainus, millele Rootsi mehed endi sõnul lahendust ei leidnud, olid märjad saapad. «Vot seda küll ei tea, kuidas jalad kuivaks saada,» märkis Davidson säravat naeratust hetkekski näolt kaotamata.

Pärast päeva Erna retke vaprate osalejatega on selge, et kedagi imetlusväärsemat kui need mehed-naised ja midagi erilisemat kui võistlus ise on raske ette kujutada.

Pealegi, Erna retk on meile lausa eluliselt oluline – neljapäeval päästis Taani II võistkond koos leedulase Danis Milašinsiga eesti naise uppumisohust ning eile hommikul aitasid Scoutspataljoni I võistkonna liikmed rattaga kukkunud vigastatud naisterahvast. «Müstilised inimesed,» kuuldus ühe võistlejaile kaasa elanud huvilise huulilt.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.75