Tallinna Reaalkooli õpilaste Priit Eljase ja Maili Madissooni arvates soosib sallimatust vähemusrahvuste suhtes ajakirjanduse negatiivne eelhäälestatus. Foto: Cisse Noormets

Eile avaldatud Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse (MEIS) uurimusest, mille jaoks küsitleti 1200 15–74-aastast inimest, ilmnes, et 78 protsenti eestlastest peab venelasi endast erineva mõtlemise ja käitumisega inimesteks.

Samal teemal: Juhtkiri: Kelle kodumaa on Eesti? (30)

59 protsenti tunnistas, et see häirib neid. Kolm aastat tagasi olid samad näitajad väiksemad – vastavalt 60 ja 46 protsenti.

Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo leidis, et uurimusele ei maksa paikapanevat tähendust omistada. «Nii pikkades protsessides, nagu seda on integratsioon, ei saa paari aasta jooksul toimunud muudatusi üle hinnata ja suuri järeldusi teha on väga riskantne,» arvas ta.

Rummo hinnangul võib olla eestlaste sallimatuse põhjuseks see, et neile näib, nagu ei võtaks venelased Eesti riigi pakutud abistavat kätt vastu.

«Ilmselt on Eesti noortele jäänud mulje, et hoolimata sellest, kui palju riik on sisuliselt ja rahaliselt pööranud integratsioonile tähelepanu, hoiavad venelased eemale,» oletas minister.

Lõimimise puudujääk

Rummo lisas, et kindlasti ei tähenda uurimustulemused, et Eestis võtaks maad ksenofoobia. «Noor inimene vastab tavaliselt trotslikult,» rääkis ta. «Praktikas ei ole mina sallimatust kohanud, sellist muljet ei ole jäänud – pigem on Eesti ühiskond tasapisi konsolideerumas.»

MEISi uurimuse teinud rühma juhtinud Raivo Vetik nägi puudujääke ka lõimimisprotsessis: ehkki see peaks olema kahesuunaline, on Eesti praktikas enamusrahvus ehk eestlased kõrvale jäetud.

«Senisest enam on integratsioonipoliitikas vaja tegeleda eestlastega, eelkõige noortega, et välja selgitada suletust ja ebatolerantsust taastootvad mehhanismid,» rääkis Vetik.

Uurimusrühma liikme, sotsioloog Jüri Kruusvalli hinnangul peaks otsima võimalusi eestlaste ja venelaste ühistegevusteks: näiteks sõpruskoolid, kohtumised ja ühised võistlused ja muud tegevused, mis võimaldaksid suhtlema ärgitama.

Keskerakondlasest riigikogulane Mihhail Stalnuhhin leidis, et just noortele on iseloomulik võtta äärepositsioone, sõltumata sellest, milline on ühiskonna üldine hoiak.

Keeleküsimus

Postimehega rääkinud Tallinna Reaalkooli õpilane Maili Madissoon (17) arvas, et rahvuslikku sallimatust toodab osaliselt ka meedia. «Näiteks kui kirjutatakse, et pärast jalgpallimatši võib toimuda kaklus, siis võib-olla just sellepärast see kaklus toimubki,» selgitas ta.

Kruusvall tõi eestlaste sallimatuse ühe põhjusena välja nende vähese vene keele oskuse. «Miks ei võiks olla sarnaselt vene koolidega ka eesti koolides keelekümblus, kus eestlasi koos venelastega keeles kümmelda?» küsis ta.

Samuti möönis reaalkoolis õppiv Priit Eljas (16), et ehkki vene keel on oluline, ei viitsi ta seda õppida.

Uuringu järgi on riigi selgitustöö 2007. aastaks planeeritud venekeelsete koolide osalisest üleminekust eestikeelsele õppele olnud ebapiisav, millest tuleneb noorte venelaste hirm kaotada oma identiteeti.

Küsitlusest ilmnes ka healoomulisi muutusi. Nimelt on paranemas Eesti venelaste sotsiaalmajanduslik olukord, milles nad hakkavad jõudma järele eestlastele.

See tähendab, et kui varem olid töökohad jaotunud rahvuste vahel ning venekeelne elanikkond pidi piirduma peamiselt vaid lihttöödega, siis nüüd on spetsialistide ja oskustööliste seas mõlema rahvuse esindajaid peaaegu võrdselt.

Positiivseks hindasid sotsioloogid ka seda, et Eesti venelased samastavad end üha enam Eesti kodanikega. Vaid viiendik siinsetest venelastest peab kodumaaks ainult Venemaad.

Eestlaste hoiakutest nägi healoomulisena Vetik seda, et 53 protsenti eestlastest soostuksid Eestis sündinud venelastele lihtsustatud korras kodakondsuse andmisega, mis on 17 protsendipunkti kõrgem kui 2002. aastal.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.91