Kuidagi kummaline, et pean aru andma, mida tegin või ei teinud ööl, kui Tallinna tabasid esimesed massirahutused ja avalik rüüstamine selle linna lähiajaloos. Veel enam kummaline, et pean seda tegema aruandvas toonis – nagu tuleks mul endalt mingi süü maha pesta.

Samal teemal: Keskerakonna juhil lasub kahtlus salakohtumises duumasaadikuga  (VIDEO)

Kelle valijad need olid?

Tegelikult napib andmeid selle kohta, kes olid need inimesed, kes protestisid Tõnismäel monumendi äraviimise vastu ja kellest osa vandaalitses hiljem Tallinna kesklinnas, kui need üldse olid samad inimesed.

Teame vaid, et üks kolmandik esimesel päeval politsei poolt kinnipeetutest olid eestlased ja kaks kolmandikku järelikult venelased. Teame samuti seda, et kahel päeval kinnipeetutest olid pooled Eesti Vabariigi kodanikud ja kümmekond protsenti Vene riigi siin elavad kodanikud, 40% järelikult elamisloaga isikud.

Andrus Ansip ja tema mõttekaaslased jätkavad seda joont, et kõik need inimesed olid Keskerakonna valijad ja järelikult oleks Keskerakond ning isiklikult mina neid ka korrale kutsuma pidanud. Lausa piinlik oli seda Ansipi parastamist kuulata laupäeval ühes

telesaates.

Sel ajal kui meie püüame ühiskonnas pingeid leevendada ja uut dialoogi algatada, nii raskelt kui see ka ei lähe, õhutavad reformierakondlaste juhid ühiskonnas meie-vastast vaenu ning püüavad toimunust lõigata kitsast parteilist kasu. Nemad keedavad supi kokku ja meie peame seda nüüd helpima.

Inimestele püütakse sisendada, nagu oleks selles möllus osalenud ainult venelased ja nagu oleksid just nemad olnudki Keskerakonna valijad.

Seda kuulates tuli mulle meelde üks 7. märtsi hommikul (kolm päeva pärast riigikogu valimisi) Stenbocki majas toimunud Keskerakonna ja Reformierakonna juhtide nõupidamine, kus Ansip rääkis kümmekonna inimese ees oma hinnangust olukorrale.

Tema sõnade järgi polevat enamikul venelastel pronkssõdurist sooja ega külma. Üleüldse näitavat üks temale esitatud uurimus, et just noored venelased olevat valimistel hääletanud Reformierakonna poolt. Ta tegi möönduse, et venelaste vanemast põlvkonnast võis mõni toetada ka Keskerakonda, kuid see olevat olnud ainult väike osa.

Teisaldamise otsus

Peaminister heidab mulle ette, nagu poleks ma rahustanud oma valijaid. Kui juba see teema üles kergitati, siis pean küsima vastu, miks ei näinud ma Ansipit ja teisi koalitsioonipoliitikuid sel öösel tänaval oma valijaid rahustamas?

Veelgi enam – keda oli mul rahustada, kui ma sain monumendi teisaldamisest teada alles tagantjärele, järgmise päeva hommikul. Kohtumistel Aaviksooga 20. ja 26. aprillil ei antud mingit märki selle kohta, et seda võidakse teha enne 9. maid.

Pigem vastupidi, minister Aaviksoo kirjeldas mulle, kuidas on kavas siiski lubada organisatsioonidel 9. mail asetada monumendi juurde pärgi ning seda isegi kaevamistööde tingimustes. Pidasin seda mõistlikuks, sest kõige vähem oli Tõnismäele vaja mingeid konflikti teravdavaid tegureid.

Siiski ei pea ma võimalikuks, et teisaldamise otsus tehti samal ööl ja pärast rahutuste algust. Ka mõned ajakirjanikud on jutuajamistes viidanud sellele, et riigihange kuulutati välja ja tellimused tehnika saamiseks tehti juba kaks nädalat varem. Ei olnud mingit võimalust teha seda n-ö igaks juhuks, otsus kitsas ringis pidi sündima juba aprilli keskel ja kõik järgnev oli lihtsalt avalikkusele kärbeste päheajamine.

Veelgi enam, endise valitsuse liikmena teadsin ma ka kaitsepolitsei ettekannetest, mis tegelikult hoiatasid konflikti järsu teravnemise eest, kui monument «öösel ja salaja» ning pealegi veel enne 9. maid ära viiakse. Keegi ei saa öelda, et peaminister või valitsus ei teadnud, mis hakkab monumendi teisaldamise tagajärjel juhtuma nii lähipäevil kui ka kaugemas tulevikus.

Olin suhteliselt rahulik, sest kujutasin ette, et kaitsepolitsei hoiatusi võetakse tõsiselt ega aeta seda väikest ühiskonda poliitilise hetkekasu nimel lõhki.

Üleskutse rahuneda

Ärimees Rein Kilk teeb mulle liiga, kui kirjutab, et ma olevat rahutuste algperioodil liiga loid olnud ega avaldanud selget arvamust. Püüan taastada sündmuste kulgu.

Neljapäeva, 26. aprilli pealelõunal – alates kella 16st olin Tallinna volikogus, kus Tõnismäe monumendi ümarlaual osalevate organisatsioonide esindajate ees esines minister Aaviksoo. Teda võeti hästi vastu ning ka minister ei olnud osalejate suhtes kiitusega kitsi. Ümarlaud oli end õigustanud juba eelmisel sügisel, kui selle osalejate üleskutse põhjal suudeti Tõnismäel

22. septembril säilitada rahu.

Nüüd oli jõutud niikaugele, et algul leppimatutel positsioonidel esinenud organisatsioonid suutsid ühise keele leida ning juba töötati läbi erinevaid variante pronkssõduri võimaliku uue asukoha suhtes. Veel pool aastat vaidlusi ning ma usun, et Toomas Vitsuti juhitud ümarlaud oleks suutnud rahulikul teel kokkuleppele jõuda. Peaminister Ansip teadis seda ning võib-olla see sundiski teda kiirustama.

Pärast seda olin linnavalitsuses. Muidugi jälgisin ka seda, mis toimub Tõnismäel, aga uskusin, et inimesed avaldavad meelt, protestivad ning sellega kõik lõppebki. Paraku see nii ei olnud. Kui läks märuliks, siis kutsusin enne südaööd kokku linnavalitsuse istungi, mis lõppes poole kahe paiku öösel.

Tegin ka avalduse, mis sisaldas nii üleskutset rahuneda kui ka hinnangut sündmustele. Erilise rõhu panin aga konkreetsetele, praktilistele sammudele, tänavate koristamisele, kahjude kokkuarvamisele, ühistranspordi tegevuse korraldamisele, alkoholimüügi tõkestamisele jne. Arvan praeguseni, et inimesed ei vajanud sellel ööl pateetikat, vaid seda, et keegi räägiks nendega konkreetsetest asjadest.

Muide, omateada olin sel ööl poliitikutest esimene, kes esines avalikkuses üleskutsega rahuneda ja andis hinnangu ka sellele, mis kesklinnas toimus. Esinesin samal ööl ka TV Kanal 2 otse-eetris ja kordasin oma avalduse põhiseisukohti.

Avalduses oli öeldud: «Tallinna linnapea Edgar Savisaar kutsub tallinlasi säilitama rahu. Eestis on tava, et erimeelsusi lahendatakse rahumeelselt. Me oleme tundnud uhkust selle üle, et ligi 16 aastat tagasi alanud Eesti taasiseseisvumine toimus ilma ohvriteta. Täna õhtul aga on Tallinna haiglatesse pöördunud 15 kannatanut, neist 4 on hospitaliseeritud. Veel ei ole hilja ära hoida tõsiseid ohvreid.»

Leevendada pingeid

Keegi ei saa öelda, et ma ei võtnud sel ööl seisukohta, iseasi, et see seisukoht ei pruukinud meeldida Reformierakonnale. Arvasin siis ja arvan ka praegu, et nemad provotseerisid need rahutused ja peavad selle eest ka poliitilist vastutust kandma.

Järgnevalt püüdsin helistada siseminister Jüri Pihlile, et arutada temaga olukorda ning abinõusid rahu tagamiseks Tallinna tänavatel, kuid siseministri telefon ei vastanud minu kutsetele.

Kella 2–3 vahel öösel, kui olin teel koju Nõmmele, helistas mulle peaminister Ansip. Tema ei kutsunud mind üles kedagi rahustama või manitsema. Talle ei olnud selleks abi vaja. Tema küsimus oli, kas ma hommikuks ikka linna koristatud saan ning kas põhilised teenistused funktsioneerivad, mida ma peaministrile ka kinnitasin. Veel lubas ta, et maksab kinni kõik linnale ja linnakodanikele tekitatud kahjud. Ma ei räägi jutu toonist, mis oli ka tähelepanuväärne, vaid selle sisust.

Jõudsin Nõmmele, nentisin, et minu kodu aken on kohe rahutuste algul sisse visatud (nagu oleks keegi nurga taga selleks signaali oodanud!). Ega meiegi Viljaga sel ööl suurt und ei saanud.

Hommikul läks Vilja politseisse aknalõhkumise kohta avaldust tegema. Mina siirdusin Toompeale, kus kogunes Keskerakonna Tallinna nõukogu ning tegi taas avalduse, kus oli nii üleskutse rahule kui ka hukkamõistev hinnang toimunule. Samal ajal linnavalitsuses koostati abilinnapea Kaia Jäppineni juhtimisel pöördumine kõikide koolide poole ning võeti ühendust direktoritega, et leevendada pingeid.

3. mail esines Tallinna linnavolikogus Põhja politseiprefekt Raivo Küüt. Üks linnavolinikest küsis tema käest, mida oleks ta teinud teisiti, kui oleks sel ajal olnud Tallinna linnapea. Politseiprefekt vastas: «See, et linnapea võttis kokku oma meeskonna ja suunas meie juurde oma sidepidaja, oli minu arust normaalne. See tagas, et kui meil oli vaja liiklust sulgeda või veel midagi sellist teha, siis meie staabis olev sideohvitser toimis. Selle koha pealt ei näe ma mitte mingisugust probleemi.»

Valeväited kleepuvad

Tallinna Ülikooli õppejõud Tõnis Saarts noomib mind 1. mail karmide sõnadega, ja arvab, et «Edgar Savisaare käitumisest ei tasuks kõneledagi». Õppejõud heidab mulle ette, nagu olevat ma ainult süüdistanud valitsust ja vaikides õigustanud vandalismiakte ning polevat võtnud enesele vahemehe rolli kahe kogukonna vahel. Soovitus Saartsile: lugege läbi minu avaldused neist ja järgnevatest päevadest ning mõelge ka kodurahu foorumile, võib-olla suudate siis olla õiglasem.

Kindlasti ei saa ta aga nõuda minult Ansipi poliitika sõnalist või vaikivat heakskiitu. Mina olen tema ja paljude teiste Eesti vaimuinimestega ühel positsioonil või olen olnud isegi pisut vähem kriitiline. Ma ei ole isegi Ansipi lahkumist nõudnud, mida mitmed kultuuritegelased ja teadlased on avalikult taotlenud.

Loodan, et üleöeldu vaigistab pisut minu kriitikuid. Enne kui nende valeväited mu külge kleepuvad, nagu valed ikka – kui neid piisavalt korrata. Me oleme nii avalikult kui ka nelja silma all korduvalt hoiatanud peaministrit, et monumendi teisaldamise eskaleerimine ja jõule lootmine viib rahutusteni ning pingestab niigi hapud suhted Venemaaga, mis kahjustab meie majandust, inimeste heaolu ja turvatunnet.

Tulles algusesse tagasi – kui ma milleski «süüdi» olen, siis selles, et ma ei näe, miks peab eesti rahvas maksma nii kõrget hinda ühe pronkskuju pärast, mis pealegi, nagu Ansip elegantselt 7. märtsil väitis, kellelegi korda ei läinud.