Osa Harjumaalt leitud müntidest on juba ära puhastatud ning ajalooinstituudis hoiul. Foto: Toomas Huik

Kogu selle nädala leiupaigas kaevanud arheoloogid ja muinsuskaitsjad on aardekütte peljates mündileiust rääkides kidakeelsed ja jätavad praegu enda teada muistse asula täpse asukoha.

Samal teemal: Muinsuskaitse käib kohut aardeküttidega

Muinsuskaitseameti järelevalveosakonna peainspektor Ants Kraut avaldas vaid, et vanad hõbemündid tulid päevavalgele Harjumaal ühe juba varem kaitse alla võetud muinasasula lähedalt viljapõllult.

Lootus leida pada

Kõrvuti põldu harivate traktoritega töötavad arheoloogid olid eilseks välja kaevanud sadakond münti. 10.–12. sajandil vermitud rahad on pärit saksa, inglise, taani ning ka araabia mündikodadest.

Lisaks sellele tuli põllult välja mõnikümmend grammi kaaluvaid hõbedakange, mis olid muistsete eestlaste ühed maksevahendid. Sealt leiti veel vana ahju ja postide jäänused, mis viitavad elumajale.

Kõik see kokku annab väljakaevajatele lootust leida ka rahapada, mis on reeglina sellistele üksikleidudele järgnenud. «Väike lootus on, sest tavaliselt on sellistes kohtades sadu münte maetud,» tunnistas Kraut.

Selleks, et mündiaarde saladus lahendada, peavad arheoloogid kaevama umbes 40 sentimeetri sügavusele. Siis võib saada vastuse ka küsimusele, kas mündid maeti rüüstajate eest maha või jäid need lihtsalt maja varemete alla.

Krauti sõnul on rahade seas tõelisi haruldusi, kuid nende hindamise jättis ta asjatundjatele. «Mõned haruldused on ja las need jäävad numismaatikutele maiustamiseks,» ütles ta.

Kõik need päevad väljakaevamiste juures viibinud Ajalooinstituudi numismaatikakoguhoidja Mauri Kiudsoo tunnistas, et esmapilgul pole talle silma hakanud nii suurt haruldust, mida varem maailmas leitud pole. Leiu täpsest väärtusest saab aga tema sõnul rääkida alles siis, kui kõik mündid on puhastatud ja luubi all hinnatud.

Ajaloohävitajad

Samas võib Kiudsoo sõnul juba praegu öelda, et sellised viikingiaja Läänemere regiooni aarded on väärtuslikud ning lõviosa neist on tulnud päevavalgele just Eestis. 11. sajandi teisel poolel mujal Euroopas mündiaarete moodustamine lõppes.

Üks Eesti suurimaid sama ajastu mündileide pärineb 1982. aasta suvest, kui Kose alevis purunes kraavimasina all savinõu, millest voolas välja paar kilo haljast hõbedat. Kokku oli seal ligi 1700 münti.

Kiudsoo rääkis, et viikingiaegseid aardeid on Eestis leitud pidevalt ning kokku tuleb leide praeguseks ligi 80. Samas on teadmata hulk väärtuslikku ajalugu ilmselt ka kaotsi läinud, sest aardekütid müüvad oma saaki nii kodu- kui ka välismaistele kollektsionääridele.

Illegaalsete aardeküttide tõttu, kes peitleiu välja kaevavad ja maha müüvad, hävib ajaloolaste hinnangul ka muinaseestlaste elust rääkiv leiukoht. «Münt on tegelikult masstoodang ja kui see niimoodi leitakse, siis pole asjal enam kultuuriloolist väärtust,» osutas Kiudsoo.

Ka Kraut nentis, et seekordse aardeleiu puhul on olulisim see, et leiukohta pole rikutud ning seda saab uurida. Selliseid võimalusi, uurida avaasula leidu, võivad Eesti ajaloolased kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

Üksikute põllul vedelenud müntide peale sattus muinsuskaitsjate usaldusmees, kes seal lähedal muinasasulas kevadel lume sulades käis. Labidat maasse löömata andis ta oma avastusest muinsuskaitseametile teada.

Nüüd on ka kevadtöid tegevad põllumehed väljakaevajatele lubanud, et nad ei hakka sinna paarisaja ruutmeetri suurusele lapile enne midagi külvama, kui arheoloogid on oma töö teinud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5