Juur tunnistab, et tal oli raske ajakirjanduslik lastetuba nõukaaja Pikris. Selline lastetuba mõjunud talle halvasti, temast ei ole saanud büroolooma, Dilberti inimest, kuubikutegelast. Foto: Toomas Huik

Küllap ma Memedovat ikka mõistan.

Usutavasti Postimees teab, millega riskib, kuid kipub vist nii olema, et laupäeviti räägib Juur midagi kusagil tagaküljel ja mina kusagil umbes siinkandis.
Mind loomulikult ajendasid edevus, kuulsusiha ja rahanälg; kraapisin aastaid toimetuste uste taga, et andke mulle küljeke. Kuid Juurel ei ole ju seda vaja, tal oli kõik niigi olemas. Saade siin, teine seal; külg seal ja ...

Oleks muidugi ülitore, kui mul oleks oma osakond Postimehes ja alles oleks jäänud veel ka osakond Eesti Ekspressis. Oi, see oleks ülitore. Järgmine samm oleks oma osakond kõigis Eesti lehtedes ja veel edasi ehk ööpäevane lakkamatu online-infovool.
Kuid ei saa ahneks minna. Kranaadi külje annan ära.

Kuid mis me keerutame. Linna peal liiguvad jutud, kuidas Juurel viskas üle üks võluv peatoimetajanna. See võluv peatoimetajanna nõudis töölkäimist, koosolekutel osalemist ja sõimles, et Juur olla hakanud staaritsema.

Eks see ole igale ülemusele raske katsumus, kui tal on minusugune alluv.

Ülemuste elu on ju niigi piisavalt närune ja tervistkahjustav ja siis veel minusugune, kes leiab, et ujulas veedetud aeg on märksa kasulikumalt veedetud kui istudes õhupuuduses palavas ruumis ja pidades koosolekuid.

Selline lähenemine võib ajada ülemuse krussis närvid veel rohkem krussi. Ta ei saa aru, mis toimub; ta ei mõista, kuidas on võimalik, et kõik inimesed ei olegi ketiga kinnitatud arvuti taha ning et arvuti taga olemine moodustab kirjutava inimese tööst vaid murdosa. Sellest arusaamine on väljakutse.

Tõlkides Juurt – et siis ikka konfliktid?

Ei olnud konfliktid.
Peatoimetajannal oli oma ettepanek, ja minul oli teine ettepanek. Ning kuna huvid olid nii erinevad, läksime lahku. Ja mis sest enam rääkida, inimesed on nagu jõed – igaüks voolab oma teed.

Juurel muidugi on raske ajakirjanduslik lastetuba – 1980ndate keskpaiga ehk siis nõuka-aja Pikker. Juhtumisi olen minagi seal veel enne Juurt mõne kuu tudengina praktikal olnud. Sellest piisas, et mul ei lähe iialgi meelest Vladislav Koržetsi briljantne mõttetera: mida hiljem tööle tulla, seda varem tuleb ära minna.

Jah, minu töömehetee algas ajakirja Pikker toimetuses, kus ei peetud koosolekuid, kus ei inisetud inimeste kallal, kus ei pandud tulemise ja minemise aegu kirja.
Koos kulgesid oma peaga mõtlevad kuldsed inimesed, kes oskasid ise oma aega planeerida; kes teadsid, et kui sa oled mingis ametis, on sul teatavad kohustused ja küllap sa teed oma asjad ikka ise valmis. Kellelegi ei olnud vaja juhtimisteenust osutada.

Selles toimetuses ei hiilinud keegi su kõrvale ega vingunud nõudliku tooniga: «Mart, millal sul saab lugu valmis?»

Minu esimene ülemus, legendaarne ajakirjanik Arkaadius Korp, oli eriti raske juhtum. Vana Eesti leegioni mees, kuid see seik ei takistanud tal töötamast Eesti kompartei häälekandja Pikker kirjade osakonna juhatajana.

Arkaadius tuli hommikul 11 kohale, luges lehed läbi, vastas paarile kirjale, tõstis siis prillid ja teatas mulle: «Kuule, poiss, mine too Paide poest kaks veini.» Nooruke ajakirjanik tõttas siis Ajakirjandusmaja lähedal asuvasse poodi, tõi veini.

Arkaadius valas veini suurde kohvitassi, jõi esimese kruusitäie müraki ära, nõjatus mõnusalt toolile, süütas sigareti ja hakkas vestma leegioni lugusid. Õhtul tuli naine järele, viis Arkaadiuse koju.

Selliste meistrite käe all sa õpid tegelikult töötama. Igal juhul sa ei õpi istuma koosolekutel. Pikris olidki kõik sellised meistrid. Kalju Kass, Harri Lehiste, Kaido Liiva, Vladislav Koržets. Nendega koos alustades on raske loota, et sinust saab bürooloom, Dilberti inimene, kuubikutegelane.

Vahel olen mõelnud, kas see on üldse töö, mida Juur teeb. Pigem näikse see kui täiuslikkuseni arendet elustiil. Et mees niikuinii lobiseb, teritab hammast, paneb ära. Kuid juhtumisi makstakse talle selle eest veel palka.

See on suur vedamine, kui saad teha seda, mida tõesti tahad ja oskad teha.
Kui ma peaksin hommikust õhtuni istuma kusagil umbses büroos, oleksin ma väga kurb ja haige inimene. (Nakatav ärapanijalik naer – E. T.)

Kui lahata Juure nii-öelda töö sisu, siis ongi see ju üks pidev ärapanemine, et mitte öelda ilkumine.

Mina nii ei arva. Et telesaatel on nimi «Ärapanija», siis jah, see nimi laieneb minu tegevusele. Küsimus on, mida keegi selle all mõtleb.

Mina pean seda saadet ikkagi tegelikkuse peegelduseks, kriitikasaateks. Ega me tee seal midagi enneolematut. Me võtame vaid olemasolevast tegelikkusest mõne seiga või inimese, tõstame nad eraldi välja, laseme valguse peale. Ja kõik.

Me ei lähe tigedaks, kuigi nii võib ju inimestele vahel tunduda. See töö ja tigedus ei sobi kokku. > Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.84