Juur tunnistab, et tal oli raske ajakirjanduslik lastetuba nõukaaja Pikris. Selline lastetuba mõjunud talle halvasti, temast ei ole saanud büroolooma, Dilberti inimest, kuubikutegelast. Foto: Toomas Huik

Küllap ma Memedovat ikka mõistan.

Usutavasti Postimees teab, millega riskib, kuid kipub vist nii olema, et laupäeviti räägib Juur midagi kusagil tagaküljel ja mina kusagil umbes siinkandis.
Mind loomulikult ajendasid edevus, kuulsusiha ja rahanälg; kraapisin aastaid toimetuste uste taga, et andke mulle küljeke. Kuid Juurel ei ole ju seda vaja, tal oli kõik niigi olemas. Saade siin, teine seal; külg seal ja ...

Oleks muidugi ülitore, kui mul oleks oma osakond Postimehes ja alles oleks jäänud veel ka osakond Eesti Ekspressis. Oi, see oleks ülitore. Järgmine samm oleks oma osakond kõigis Eesti lehtedes ja veel edasi ehk ööpäevane lakkamatu online-infovool.
Kuid ei saa ahneks minna. Kranaadi külje annan ära.

Kuid mis me keerutame. Linna peal liiguvad jutud, kuidas Juurel viskas üle üks võluv peatoimetajanna. See võluv peatoimetajanna nõudis töölkäimist, koosolekutel osalemist ja sõimles, et Juur olla hakanud staaritsema.

Eks see ole igale ülemusele raske katsumus, kui tal on minusugune alluv.

Ülemuste elu on ju niigi piisavalt närune ja tervistkahjustav ja siis veel minusugune, kes leiab, et ujulas veedetud aeg on märksa kasulikumalt veedetud kui istudes õhupuuduses palavas ruumis ja pidades koosolekuid.

Selline lähenemine võib ajada ülemuse krussis närvid veel rohkem krussi. Ta ei saa aru, mis toimub; ta ei mõista, kuidas on võimalik, et kõik inimesed ei olegi ketiga kinnitatud arvuti taha ning et arvuti taga olemine moodustab kirjutava inimese tööst vaid murdosa. Sellest arusaamine on väljakutse.

Tõlkides Juurt – et siis ikka konfliktid?

Ei olnud konfliktid.
Peatoimetajannal oli oma ettepanek, ja minul oli teine ettepanek. Ning kuna huvid olid nii erinevad, läksime lahku. Ja mis sest enam rääkida, inimesed on nagu jõed – igaüks voolab oma teed.

Juurel muidugi on raske ajakirjanduslik lastetuba – 1980ndate keskpaiga ehk siis nõuka-aja Pikker. Juhtumisi olen minagi seal veel enne Juurt mõne kuu tudengina praktikal olnud. Sellest piisas, et mul ei lähe iialgi meelest Vladislav Koržetsi briljantne mõttetera: mida hiljem tööle tulla, seda varem tuleb ära minna.

Jah, minu töömehetee algas ajakirja Pikker toimetuses, kus ei peetud koosolekuid, kus ei inisetud inimeste kallal, kus ei pandud tulemise ja minemise aegu kirja.
Koos kulgesid oma peaga mõtlevad kuldsed inimesed, kes oskasid ise oma aega planeerida; kes teadsid, et kui sa oled mingis ametis, on sul teatavad kohustused ja küllap sa teed oma asjad ikka ise valmis. Kellelegi ei olnud vaja juhtimisteenust osutada.

Selles toimetuses ei hiilinud keegi su kõrvale ega vingunud nõudliku tooniga: «Mart, millal sul saab lugu valmis?»

Minu esimene ülemus, legendaarne ajakirjanik Arkaadius Korp, oli eriti raske juhtum. Vana Eesti leegioni mees, kuid see seik ei takistanud tal töötamast Eesti kompartei häälekandja Pikker kirjade osakonna juhatajana.

Arkaadius tuli hommikul 11 kohale, luges lehed läbi, vastas paarile kirjale, tõstis siis prillid ja teatas mulle: «Kuule, poiss, mine too Paide poest kaks veini.» Nooruke ajakirjanik tõttas siis Ajakirjandusmaja lähedal asuvasse poodi, tõi veini.

Arkaadius valas veini suurde kohvitassi, jõi esimese kruusitäie müraki ära, nõjatus mõnusalt toolile, süütas sigareti ja hakkas vestma leegioni lugusid. Õhtul tuli naine järele, viis Arkaadiuse koju.

Selliste meistrite käe all sa õpid tegelikult töötama. Igal juhul sa ei õpi istuma koosolekutel. Pikris olidki kõik sellised meistrid. Kalju Kass, Harri Lehiste, Kaido Liiva, Vladislav Koržets. Nendega koos alustades on raske loota, et sinust saab bürooloom, Dilberti inimene, kuubikutegelane.

Vahel olen mõelnud, kas see on üldse töö, mida Juur teeb. Pigem näikse see kui täiuslikkuseni arendet elustiil. Et mees niikuinii lobiseb, teritab hammast, paneb ära. Kuid juhtumisi makstakse talle selle eest veel palka.

See on suur vedamine, kui saad teha seda, mida tõesti tahad ja oskad teha.
Kui ma peaksin hommikust õhtuni istuma kusagil umbses büroos, oleksin ma väga kurb ja haige inimene. (Nakatav ärapanijalik naer – E. T.)

Kui lahata Juure nii-öelda töö sisu, siis ongi see ju üks pidev ärapanemine, et mitte öelda ilkumine.

Mina nii ei arva. Et telesaatel on nimi «Ärapanija», siis jah, see nimi laieneb minu tegevusele. Küsimus on, mida keegi selle all mõtleb.

Mina pean seda saadet ikkagi tegelikkuse peegelduseks, kriitikasaateks. Ega me tee seal midagi enneolematut. Me võtame vaid olemasolevast tegelikkusest mõne seiga või inimese, tõstame nad eraldi välja, laseme valguse peale. Ja kõik.

Me ei lähe tigedaks, kuigi nii võib ju inimestele vahel tunduda. See töö ja tigedus ei sobi kokku.

Ja-jaa, südames olete ju head, nii head.

Pigem oleme õiglased.
Võrreldes paljude muude saadetega, kus enamasti aetakse lamedalt ümarat juttu, seisneb «Ärapanija» eripära selles, et me läheme inimesele isiklikult ja nimeliselt väga lähedale. See on karm kogemus ja ehk mõne jaoks harjumatugi.

Kuid miks peaks huumor ja meelelahutus olema ümbritsetud patjadega, kaetud mõistukõne ja metafooridega, igasugu salakoodidega?

Meil ei ole mingit mõistukõnet ega ülemääraseid metafoore. Me läheme ligidale ja vahel ka lajatame paraja laksu. Kuid me ei löö ülekohtuselt.

Kohe meenub, kuidas ühes Kraanadis tegi Juur valitsusliikmete kohta võrdlustabeli, et mis loom, toit, mööbliese vms üks või teine on. Nii et kui Juur pakub, et peaminister Ansip oleks toiduna makaronid hakklihaga, siis ei ole selles midagi ülekohtuselt kohatut?

(Nakatav ärapanijalik naer – E.T.)

Kuid miks just makaronid hakklihaga? Miks mitte kartulipuder jahusoustiga?
Või miks Ansip mööbliesemena on Juure meelest taburet? Miks mitte öökapp?

Vaat ongi, et sellised võrdlused ei kehtesta kunagi lõplikku tõde. Need annavad igale inimesele võimaluse vastu vaielda, kaasa mõelda.

Istud naisega kodus köögis, loed ja hakkad mõtlema, mis jama see Juur jälle kirjutas, et mis kuradi makaron… Ta on ju kotlet. Inimesed arutlevad, sest ma kutsun lugeja dialoogile.

Ma ei tea, kas need on kohatud võrdlused. Kuid tean, et ei maksa alahinnata selliseid metafoorilisi võrdlusi. Need on abiks ka võrdlusalusele endale. Nii jõuab ta oma olemuse mõtestamiseni.

Me vaidleme siin praegu, kas öökapp või taburet. See on meie vaidlus. Kuid ma usun, et minu toodud võrdlused aitasid Ansipil endalgi mõista, kes ta on.

Mõelge nüüd ise, millise suure muutuse ta pidi läbi tegema. Ta elas rahulikult Tartus, toimetas seal rahulikult linnapeana ja äkki üleöö Tallinnasse...

Kus on trammid ja trollid ...

... ja palju võõraid inimesi ümberringi. Ja veel see jube Stenbocki maja, kus igal pool Partsi kassi karvad. See kõik on Ansipi jaoks õudne ja harjumatu. Ta peab mõtteid koondama.

Juure abiga mõtleb ta end makaroniks hakklihaga, ja kohe parem olla.

Just, tal hakkab kergem ja selgem. Võib ju küll tekkida küsimus, kas lisada ketšupit... (Nakatav ärapanijalik naer – E.T.)

Muide, kas ei ole nii, et praegusaja nali, mida valdavalt teevad kaks sõpra, Juur ja Kivirähk, on vormiliselt üheülbaline. Tänase päeva konkreetsed tegelased sätitakse eriskummalistesse seisudesse, pannakse neile suhu väärakaid lauseid vms. Ei salga, et kohati on see päris hää. Ent samas on kadunud teistsugusemad, ehk pehmemad, kuid mitte vähem vaimukad huumorižanrid. Kas või näiteks veste, mis nõuka-ajal õitses.

Kui nõuka-ajal midagi head oli, siis kindlasti oli see huumor. Kuid siis sa ei saanudki ju teha sketše Brežnevist või Pelšest, Peeter Sookruusist või Raivo Palmarust või kes nad seal olid. See tegemine oleks lõppenud ruttu.

Toonane aeg tingis ka vormi. Praegu on avalik elu kiire ja jõhker. Teeb asjapulk mingi raju ja totra avalduse, siis ei saa ju sellele reageerida pika ilukirjandusliku teksti või vestega. Miks raisata pikka ja head ilukirjanduslikku teksti tüübile, kes väärib võib-olla lihtsalt kuuli. Sa ei hakka ju kirjutama romaani riigi viljasalve vargusest.

No kuulge, Rakvere viljasalvest saaks suisa kaheköitelise, sest seal oli ju topeltlagi.

Jaa, muidugi, Gogol kirjutanuks sellest omal ajal suurepäraselt.
Aeg on teine. Tegijana peab mul olema millestki kinni haarata ja lugejal-kuulajal-vaatajal peab olema mõistmiseks mingi selge pidepunkt. Järelikult tuleb lähtuda sellest, mis pakub kõneainet.

Jaa-jaa, need Juure kangelased. Kirjaneitsi Tati Jututar ja sekspomm Ajusaagim ...
Neid vemblaid oli jah, keda kantseldada.
Et see ei ole ilkumine? Või mida Juur ise mõtleks, kui näiteks kusagil hakkab midagi arvama Jurt Maar, panija? Või Murt Jaar, kranaadiheitja?

Aga palun väga. Kui keegi suudab Jurt Maari või Murt Jaari elama kirjutada, lasku käia, kirjutagu.

Kui ise teed midagi sellist nagu mina, siis pean arvestama ja leppima võimalusega, et keegi võib ka sind sel viisil käsitleda. See võib meeldida, võib ka mitte. Kõige olulisem kriteerium on aga, kas kirjutati hästi ja vaimukalt.

Ning ega need minu kangelased niisama teki. Tuleb näha, kuidas inimene end ise näitab, milliseid signaale avalikkusele saadab, mida räägib. Kui vaadata näiteks kirjaneitsi Jututari või sekspomm Ajusaagimit, siis enamasti on nad ju end ise määratlenud, käitudes ülimalt veidralt, andes kummalisi signaale ja rääkides eriskummalisi lugusid.

Kui lugeda mõningaid meditsiinilisi kirjatükke, siis avaneb Mart Juure ootamatult paheline pool -- laps siin, laps seal, naine siin, naine seal. Ning tundub justkui, et mõnele küsimusele peakski vastama Jurt Maar, ja seda küll lisandiga – rongaisa ja mitmenaisepidaja.

Oeh…no ei ole ma mitmenaisepidaja. Minu elukaaslase nimi on Aile, ta on riigiametnik. Täitsa tavalised inimesed oleme enda meelest.

Igal täiskasvanud inimesel on olnud mingeid suhteid. Annaks jumal tarkust neid klaarida. Ma tean, mida olen oma elus teinud hästi, mida halvasti – ja mõni tegu ei tee mind tõesti sugugi õnnelikuks. Aga arvan jätkuvalt, et ma ei ole monstrum ega hullumeelne.

Ma tean, kes ja mis on mulle oluline. Kuid ma tõepoolest ei arva, et peaksin seda võõrastele inimestele seletama. Ja veel vähem peaks ma oma suhteid arutama Kroonika ajakirjanikega. Kes soovib, uskugu rahumeeli kõike, mida nad seal kirjutavad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.84