Kui meelelahutusärimeeste pressiesindajad saadavad teate, et kohe kuulutame välja järjekordse suure artisti, võib olla ette kindel, et see on kas Sting, Elton John, Deep Purple või Uriah Heep, igatahes keegi selline, kes 21. sajandi muusikalise pildi kujundamisel enam mingit rolli ei mängi.

Nädal tagasi kirjutasin samas lehes teises rubriigis sellest, et Eesti kontserdikorraldajad toovad maale oma lapsepõlvelemmikuid. Vahepeal tuli uudis, et Eestisse tuleb jälle Sting.

Nüüd ma hakkan mõtlema, et võib-olla ei olegi asi lapsepõlvelemmikutes, vaid korraldajate praeguses silmaringis. On nad turvaartistid?

Samuti varem siin käinud Simple Minds ei kogunud ju väga palju publikut. Kui tuua Sting või Joe Cocker või Deep Purple jälle ja jälle siia, siis võiks ju hoopis karta, et inimesed, kes on seda artisti juba näinud, enam teist või kolmandat või neljandat korda piletit ei osta. Riski bizniz!

Ja kuigi Depeche Mode või Metallica tõestavad vastupidist, näitas Franz Ferdinandi peaaegu-toomine ja The White Stripesi toomine, et aktuaalsed artistid tõmbavad rahvast ja vääriksid suuremat esinemispaika.

Julgen ennustada, et The Strokes, Arctic Monkeys või Arcade Fire tooksid inimesi rohkem kui väikse klubitäie. Ei tasu arvata, et meie inimesed elavad muusikaliselt kotis (kuigi kontsertide osas meid hoitakse kotis).

Ilmselt ei ole ajakohaseid bände mugav kätte saada. Okei. Aga arvestaks ehk sellega, et peale kasvab järjest noori, kellel Stingi või Simple Mindsiga mingit nostalgiat ei teki, ja siis te, meelelahutusärimehed, ju hävite.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1