Kuuba kasuks otsustas neljaliikmeline seltskond sellepärast, et tahtis näha riiki, kus püsib ikka veel kommunistlik kord. «Eestlased, kes korraldavad CCCP pluuside ja punaste kaelarättidega stiilipidusid, peaksid Kuubal ära käima ja siis uuesti mõtlema, kas see on ikka aeg, mille järele nostalgitseda,» ütleb Mõttus. «Kõik see õudus, mis kommunismiga kaasneb, kipub paraku kiiresti ununema, aga Kuubal on see ehedal kujul silme all.»

Viisa anti puhkajatele lennukis ja kõik nõutud paberid pidi täitma piinliku täpsusega. Üksainus mahakriipsutamine tähendanuks piirilt tagasisaatmist või kohapeal hirmkalli raha eest uue viisa ostmist.

Eheda Kuuba nuusutamiseks ja hõlpsamaks orienteerumiseks – saarel pole teeviitu – liiguti ringi kohaliku giidi juhatamisel. Ööbida soovitab Mõttus peremajutuses ehk Casa particular’is. «Meie astusime läbi viiest-kuuest kodust ja valisime esimesteks öödeks meelega ühe eriti väsinud olemisega peremajutuse. Voodilinad olid pesemata ja jalad üle voodi ääre. Üksteise juurde minna ei osanud, sest toad asusid justkui labürindis. Aga pererahvas oli väga sõbralik ja muutis meie olemise õdusaks,» meenutab Mõttus. Läbi astuti ka ühe nomenklatuuritegelase armukese kodust, kus antiikmööbli kõrval hakkas silma arvukalt Fidel Castro pilte.

Labidasaaga

Eestlaste giidi pere elas väikeses putkas, mille kõrval püsis valmis ehitamata ruumikam osmik. Ehitus seisis labida, tsemendi ja muude ehitusmaterjalide puudumise taga. Kord, kui jalutati pealinnas Havannas, pistis giid äkitselt ehitusplatsi poole punuma. Naasis suure sõimu saatel ja selgitas, et käis pärimas labida ostmise kohta. Viimasel päeval leidis labidalugu lahenduse – hotellis, kus mees töötas, algas remont.

Giidi sugulased olid enne revolutsiooni jõukad, nende farm ulatus mägedest mereni. Praegu elatakse ühes sigade ja kanadega. «Kui rääkisime, et Eestis anti taasiseseisvudes inimestele maa ja vara tagasi, tuli osmiku omanik teisest toast punnis silmadega uurima, kas see on tõesti tõsi ning tegi kõrilõikamise žesti näitamaks, kui väsinud on ta Kuuba režiimist. Aastaid tagasi oli külas nälg. Kui lehm jäi auto alla, pidi terve külarahvas looma naaberküla eest kaitsma, sest nemadki tahtsid süüa,» räägib Mõttus.

Süüa saavad kuubalased osta talongipoodidest. Iga inimese kohta on kuus ette nähtud täpne kogus riisi ja ube. Liha ja kala saab harvemini.

«Reporterisse» lõike filmides küsis Mõttus ühe kohaliku poisi käest, mida too arvab elust Kuubal. Üsna pea hakkas noormees kaamera eest ära vingerdama, sest silmas politseid. Kohalikel on keelatud turistidega rääkida. Südamepuistamine võib anda üheotsapileti vanglasse.

Delfiinidega jões

Viletsusele vaatamata on kuubalased Mõttuse sõnul rõõmsameelsed. Kohvikutest kostab muusikat ja salsasamme. Õhu- ja veesooja on 30 kraadi ringis. «Olen päris palju reisinud, aga Kuuba rannad on nagu postkaardi pealt võetud. Hele-helesinine, rohekassinine, tumesinine merevesi – milline värvide mäng.» Teine ahh!-elamus tuli koos delfiinidega jões ujudes. «Nad tulid märkamatult vee alt ja tõstsid meid ninadega vee kohale seisma nagu šõus. See oli hämmastav,» räägib Mõttus.

Havannas vapustas Mõttust võimas vanalinn ja koloniaalarhitektuur. Samas tilkus ta süda verd, nähes pooleldi kokku varisenud maju. Huvitav oli vaadata ka Revolutsiooni väljakut, kus Castro pidas kunagi lõõmava päikese käes seisjatele viietunniseid kõnesid. «Kuubal oleks nagu aeg seisma jäänud. Nüüd, kui Fidel Castro on võimust loobunud, hakkab elu loodetavasti taas positiivses suunas liikuma,» paneb Mõttus punkti.