Eelmise aasta lõpus eesti keeles ilmavalgust näinud Longworthi «Vene impeeriumid. Nende tõus ja langus eelajaloost Putinini» üritab otsida vastust küsimusele, miks on Vene impeerium suutnud neli korda tõusta ja kas on oodata viiendat. Selles viiendas impeeriumis Longworth natuke isegi kahtleb ega ole seetõttu täielikult selles Vene seltskonnas, kelle arvates on viies impeerium kindel paratamatus. Kuid kui uskuda Longworthi varasemaid näiteid ja põhjendusi impeeriumide taassünnist (raamatus on millegipärast lehe päises pidevalt «Tassünd»), siis ei tohiks viies impeerium ka tulemata jääda.Impeeriumide arengute seletamises on aga Longworth selgelt ühekülgne, peatudes pikalt Venemaa sõjalistel võitlustel oma naabritega ja avades vähem kultuurilisi iseärasusi, mis selgitaksid Venemaa kujunemist impeeriumiks. Mongoli-tatari ikkest libiseb Longworth üle liiga kergelt, nentides, et külma sõja aegsed ajaloolased on omistanud sellele Venemaa ajaloos mõttetult palju tähtsust. Seega olla Venemaa igati Euroopa riik. Siin tekib üks esimesi tõrkeid Longworthi raamatu lugemisel. Üks külma sõja ajaloolasi, USA presidendi Ronald Reagani nõunik, poola päritolu Richard Pipes on oma viimases raamatus «Russian Conservatism and Its Critics» (2006) ikkagi väga veenvalt seletanud, miks mongoli-tatari ike Venemaa Euroopa arenguteest eraldas. Selleks oli asiaatliku keskvõimu koondamine valitseja kätte, aadli kui tasakaalustava opositsiooni puudumine ja maaomandi tsentraliseeritus. Longworth eirab seda kõike, lähtudes sellest, et Venemaa on olnud ajalooliselt Euroopa impeerium. Ent siin hakkavad ka vasturääkivused. Longworth ei suuda hästi selgitada, miks Vene imperialistid põhjendavad impeeriumi vajalikkust just mongoli-tatari ikkega – just ikke all olemine tegi Venemaast justkui puhvri, mis päästis ülejäänud Euroopa. Seega tuleks venelastele nende kannatuste eest üles näidata tänu ja tulla vastu nende nõudmistele. Vabastamine ja enda ohverdamine ei alanud sugugi pronkssõduriga. Sealt edasi on väga lühike samm Venemaa kui kolmanda Rooma tekkeni – kui 1453. aastal vallutasid türklased Konstantinoopoli, säilis õige usk vaid Venemaal. Venemaal lasus seega püha kohustus vabastada Konstantinoopol uskmatute käest ja pääs Dardanellidele oli sajandeid Vene välispoliitika nurgakiviks. Kuid Longworth ideoloogial väga ei peatu. Tema ettekujutuse kohaselt tekib Vene impeerium justkui karastudes võitlustes oma naabritega. Seda, et impeeriumi kujunemist suunas mingi usk ja ideoloogia, on raamatus ikka vähe. Impeeriumi teoreetilistest alustest jääb raamatus kõvasti vajaka ja see ongi asjaoluks, mis muudab «Vene impeeriumid» rohmakaks. Sellisel tasemel, nagu kirjeldavad impeeriumi näiteks USA politoloog Charles Maier («Among Empires: American Ascendancy and its Predecessors», 2006) või Briti ajaloolane Dominic Lieven («Empire: The Russian Empire and its Rivals», 2000), Longworth kindlasti ei ole. Kuid ta kasutab impeeriumiideoloogia iseloomustamiseks vähe ka Vene enda konservatiivide mõtteid, millest näiteks just Pipesil puudust ei tule. Muuseas, eesti keeles saab ülevaate Vene impeeriumiideoloogiast ka Andres Herkeli eelmisel aastal ilmunud «Vene mõistatuses». Võitlused naaberriikidega on maailma ajaloos tavalised ja seda on lihtne kirjeldada. Asi läheb keerulisemaks, kui peab hakkama selgitama, miks Vene impeerium otsustas alla heita riigita rahvad. Siberi põlisrahvaste puhul nendib Longworth, et ega Vene vallutused polnud palju hullemad sellest, mis valged kolonisaatorid saatsid Ameerikas korda indiaanlaste kallal. Edasi läheb aga Longworth täiesti küüniliselt, kuulutades tšetšeenid lihtsalt röövliteks, keda tuligi seega maha rahustada. Kui lugeda Longworthi kirjeldusi tšetšeenide kohta, siis tabasin end mõttelt, et kuskil on sarnased kirjeldused juba olnud. Küll natuke karmimas keeles, kuid üldjoontes samast põhimõttest lähtudes kirjeldasid Adolf Hitler ja Alfred Rosenberg juute. Viimaseid pidasid juhtivad natsid suurimaks ohuks Kolmanda Riigi julgeolekule ja seega tuli nendega ka vastavalt käituda. Võib võtta ka Eesti ajaloo. Kui lugeda Läti Henriku põhjendusi, miks eestlasi oli vaja ristida ja neid ohjes hoida, saab sarnase konstruktsiooni, miks Venemaal oli vaja tšetšeene enda alla heita. Samas on Longworth natuke segaduses Baltimaade rolliga. Sellega on tegelikult hädas ka praegused Vene imperialistid. Ajalooliselt oli Baltikum Vene impeeriumile paigaks, mis oli aknaks läände ja kust koos sakslastega tuli tsaari õukonda oskusteave. Baltikum muutis Venemaa näo euroopalikuks. Siin oli impeeriumi – see oli näiteks Briti impeeriumi üks alustalasid – tsiviliseeriv missioon ümber pööratud. Impeerium hõivas Baltikumi, et olla ise tsiviliseeritum. See, mis kehtis Siberis, ei kehtinud Baltikumis. Kuid muidugi tuleb tulla tagasi mongoli-tatari ikke ja Longworthi argumendi juurde, et ike ei teinud Vene impeeriumist asiaatlikku moodustist. Kui nii, siis miks oli vaja Baltikumi, et paista euroopalik. Baltikum ei kuulunud Venemaa koosseisu ju mongoli-tatari ikke ajal. Keiserliku Venemaa jaoks ei mänginud toona Baltimaade põlisrahvad suurt rolli. Nüüdne Vene ideoloogia on sunnitud neil siiski peatuma ja peamine, millega põhjendatakse neoimperialistlikult vajadust neid rahvaid enda lõa otsas hoida, on julgeolek. NATO laienemine on taas põhjus tunda end ohustatuna. Ning sarnaselt tšetšeenidega, kes olid röövlid, on eestlased ja lätlased fašistid. Ega ka Longworth palju sellest teest kõrvale kaldu, kui tema arvates õigustab Vene antisemitismi asjaolu, et Baltimaadeski olid levinud antisemitistlikud meeleolud. See väide jääb autori südametunnistusele. Charles Maier on andnud impeeriumide piiripoliitika kategooriad. Klassikalisteks impeeriumi kategooriateks on piir röövretkede vastu (nagu see oli Venemaal tšetšeenidega) ja andamikohustusega piir (impeeriumi piir külgneb alaga, mis peab maksma impeeriumile andamit) ning piir suure vastasega (näiteks Saksamaa ja Venemaa enne Esimest maailmasõda). Longworth asju niimoodi ei kategoriseeri, kuid see teeb tema raamatu ka segaseks ega suuda mõnikord adekvaatselt seletada Venemaa käitumist. Suhteliselt vähe pöörab ta tähelepanu Saksamaa ühendamisele 1871. aastal ja sellele järgnenud Moskva reageeringule. Kuid impeerium reageerib alati, kui tema kõrvale tekib teine impeerium. Lõpuks ei suuda Longworth veenvalt selgitada ka, miks Vene impeeriumid kokku kukkusid. Tema esitatud põhjused on küllalt sarnased praeguste Kremli ideoloogide omadega, kes näevad Nõukogude Liidu kokkukukkumises vaid lääne kätt. Nii on ka Longworthil põhjenduseks tuua mongolid, hiljem smuta ajal poolakad ja rootslased. Vähem on räägitud Vene enda valitsemiskorraldusest, sedagi vaid nendinguga, et pärimisliinid läksid sassi. See, et Venemaa suutis erinevalt Briti impeeriumist valitseda peamiselt vaid sõjalise jõu abil, mis muutis ka alistatud rahvad väga vastutöötavaks, pole Longworthi jaoks fakt. Nõukogude impeeriumi üks kokkukukkumise asjaolusid seisnes ka paindumatuses – kui keiserlik Venemaa suutis ikkagi Siberit ja Baltikumi eristada, oli punase Moskva jaoks võimu põhigarandiks sõjavägi. Ka ideoloogiliselt polnud enam vahet – punakaartlased tõid kirjaoskuse nii Eestisse kui ka Siberisse. Just see oli tegelikult põhjuseks, miks Nõukogude impeerium ikkagi nii kiiresti kokku kukkus – kui kadus sõjaväe sekkumise oht, kadusid ka impeeriumi kooshoidmise instrumendid. Eesti ajaloolastel ja mõtlejatel oleks aeg Vene ajaloost hakata rohkem ise kirjutama. Briti ajaloolase visioon Vene impeeriumidest vaevalt et eestlaste hulgas töötaks. Võib-olla olnuks seda huvitav lugeda, kuid puudu jääb hoogsusest ja sügavusest. Raamat Philip Longworth «Vene impeeriumid. Nende tõus ja langus eelajaloost Putinini» Tõlkinud Marek Laane Tänapäev 2007 |
