Uus poleemiline haridusseadus on üks imetabane elukas, seitsme saba ja sarvega ning nõnda keeruline, et isegi selle läbisurujail pole enam ühtset ettekujutust, milles see täpselt seisnema peaks ja kuidas saavutada seatud eesmärke.

Iga järgmine eesriidekergitus näitab meile uusi ja uusi huvitavaid kuvandeid 21. sajandi koolisüsteemist, mis tulevat kindlasti tõhusam ja lapsekesksem kõigist senituntuist – aga kummalisel kombel ei klapi need nägemused omavahel, järgmine muudab küsitavaks eelmise, eelmine üle-eelmise.

Ainus, millest üldsus ja seadusetegijad selget sotti näivad saavat, on see, et seni on meie koolis olnud kõik halb, alustades õpetajatest, lõpetades omavalitsuste osaga koolide pidamise juures, ja sellepärast tuleb kõik ümber teha.

Aga mis täpselt on halb, kuidas on halb, mida muuta ja kuidas muuta – neis asjus puudub meil järjekindlus. Kindlalt heaks on meie haridussüsteemis osutunud vaid üks asi – Merlecons & Co õpetajakoolitus-, kõik muu on kahtlane või kindlasti paha. Vihutakse nagu tumm leilis huupi siia-sinna, et aga kõigiti parem saaks.

Teostunud reform

Näiteks? Talve alul avab Indrek Raudne Postimehes haridusmuudatuste põhjusi ja eesmärke. Kool ärgu olgu enam õpetaja- ja omavalitsusekeskne, vaid lähtugu lapsest, lapsevanematest ja koolist endast. Kool peaks üle minema diferentseeritud ja harupõhisele õppele, st iga õpilane vajab oma eeldustele ja annetele vastavat haridust.

Nõukogude Eestist pärit haridus vormib õpilasi ühesugusteks kuubikuteks, seda tuleb edaspidi vältida. Teistest kirjutistest oleme veel lugenud, et liikuva pearaha süsteem tekitab koolide vahel terve konkurentsi, mis tekitab suurema tungi parema õppekvaliteediga haridusasutustesse, ning see motiveerib kõiki direktoreid-õpetajaid omaenda töö taset tõstma. Ja et senisest suuremat tähelepanu tuleb pöörata erivajadustega õpilastele – kusjuures ka akadeemiline võimekus vm anne on erivajadus ning vajab eraldi lähenemist.

Tore lugu ju tõesti, kui see nii läheks, aga vägisi kipub nende plaanide tulemus terendama kuulsa muinasjutu lõpuridade vaimus: «Sõin ja jõin seal minagi, märjaks ei saand ninagi...» või tekib silme ette kaugete rahvaste mütoloogiapilt omaenda saba kugistavast ussist.

Sest juba enne vastlaid on korraldatud tormijooks eliitkoolide kui rahva kihistumist ning getostumist soodustava teguri vastu. Üldse märkamata jääb, et eliitkoolides ongi juba suur osa kavandatavate haridusreformide tulemusi reaalsuseks saanud, seda juba päris tükk aega tagasi. Ja need on nüüd äkki osutunud hoopis halvaks?

Andekus on erivajadus

Kui räägime, et ka andekus on erivajadus, siis eliitkool koondabki erivajadusega õpilasi, sest teadagi on õppetöö tõhusam ning tulemuslikum, kui kõrvuti õpivad sarnaste võimete, huvide ning motivatsiooniga lapsed – seda mitte ainult andekate, vaid ka käitumishälvete, alaarengu jms puhul.

Kui koolikollektiiv tervikuna on keskendunudki sellise süvendatud õpivajaduse rahuldamisele ning ka n-ö lapsevanemate tellimus selleks on olemas – aga miks muidu neisse oma seitsmeaastastega tormi joostakse –, siis see ju peakski olema üks uue hariduskorralduse «hea kooli» eesmärke, loogiliselt võttes uus seadus lausa soosib selliste juurde tekkimist. Halvad küljed selle juures on muidugi laste võimalik traumeerimine nende n-ö akadeemiliste erivajaduste väljaselgitamisel, s.o katsetel, ja joone taha jäänud lapsevanemate kadedus.

Süvaõpe sellises koolis eeldab valmisolekut ja motivatsiooni – kuidas pime loosiõnn selle selgitaks? Pigem näitavad eeldusi ikkagi katsed, mis ei eelda kaugeltki lapse papagoiks kasvatamist, nagu mõned kaotusekibedust tunda saanud lapsevanemad arvavad.

Ei õpi seesugustes koolides ka teab mis rikaste-äravalitute võsukesed, vaid avaneb sellegi lapsevanemate hulgas ühiskonna läbilõige, tõsi küll – selle haridusele motiveeritumast osast. Lapsega saab enne kooli ühtviisi tegelda nii rikas kui vaene, sest võsukese vaimu arendamine ei nõua suuri summasid ega päevade kaupa vaba aega, näiteks on meil ju isegi «röövkapitalismi» tingimustes veel igati töös avalikud lasteraamatukogud ning ka müüja pädevuses on õhtuti lapsega raamatut lugeda või talle maailma asju seletada.

Akadeemiliselt võimekamad vajavad üksteise seltsi, koos õppimist, sest nõnda saab klassi hoida ühtlases tugevatasemelises õppetöös. Segaklassis jäävad andekamad paratamatult varju, sest õpetajal on rohkem muret ning hoolt õpiraskustes vaevlevate lastega.

Segakoolid ei tööta

Andes reaalset tundi reaalses segaklassis, on väga tavaline pilt, kus kahel-kolmel on ülesanne juba ammu valmis, nendega saaks juba toredasti edasi minna, samas kui kopsakas keskmine veel kirjutada nühib ja kaks-kolm toimetulematut pole veel vajalikku lehekülgegi õpikust üles leidnud. Ja sellises situatsioonis pole lihte neile andekaile ka lisaülesannet anda – väga tihti nad ei taha seda, see on neile lisatöö, justkui karistus: teised ju ei pea!

Sellises klassikollektiivis ei tule kõne alla teema käsitlemine kõrgemal tasandil, huvitavad lisamaterjalid, ühtlast huvitatust ja teadmiste taset nõudvad grupitööd jm alternatiivne metoodika, sest see pakuks midagi vaid paarile-kolmele tugevamale, keskmine ja nõrgem osa näeb selletagi vaeva.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.16