Postimehe vestlusringis jäi kõlama seisukoht, et kuigi prostitutsiooni pole võimalik seadustada, on seda keeruline ka seadusevastaseks kuulutada - tegeleda tuleks ka põhjustega, mis ikkagi tekitavad meeste hulgas nii suure nõudluse lõbumajade järele, et prostituutidel tööd jätkub

Sotsioloog Ellu Saar, sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Riho Rahuoja, staažikas politseijuht Kalle Klandorf ja Riigikogu liikmest Res Publica aseesimees Jaanus Rahumägi arutavad, mida ikkagi ette võtta.

Kalle Klandorf, just teie silme all on prostitutsioon Eestis arenenud. Kuidas see ikkagi käis?

Klandorf: Viru hotelli ehitamise ajal tuli siia suur hulk välismaalasi, siis tekkisid esimesed lõbutüdrukud. Nad olid üksikud üritajad, neil ei olnud veel sutenööre. Need tüdrukud olid meil kõik arvel, aeg-ajalt suunasime nad Raba tänavale arstlikku kontrolli.

Kaheksakümnendate keskel tekkisid esimesed sutenöörid. Venemaa grupeeringute esindajad hakkasid seda maastikku korrastama. Sel hetkel hakkasid Viru prostituudid meie poole abipalvetega pöörduma.

Nad rääkisid, et neid pekstakse seepärast, et sunnitakse raha maksma. Nii tekkis katus. Kõik see toimus ikka veel ümber Viru. Esimesed korterlõbumajad tekkisid siis, kui mõned Virus välismaalasi haakivad tüdrukud kutsusid enda juurde teed jooma.

Kui hästi läks, jäi klient rahast ilma, kui halvemini, tulid enne või pärast teejoomist põõsastest mingid onukesed, lõid talle vastu pead ja võtsid kõik ära. Nüüd on sellest terve majandusharu saanud, kus raha jagatakse allilmastruktuuride vahel ära. Kusjuures toimub lausa kolmekordne maksustamine. Maksustatakse nii lõbumajasid, tüdrukuid kui ka taksojuhte.

Täpsemalt?

Klandorf: 1300 kroonist, mida lõbumajja minev turist maksab, saab taksojuht 700. 300 saab tüdruk ja 300 lõbumaja. Samas maksavad nad kõik eraldi võttes katustele. Umbes 30 protsenti läheb varimajandusele.

Mida varimajandus selle rahaga teeb?

Klandorf: Rahapesu, ehitavad uusi lõbumaju, mida iganes. Mõned lõbumajad on meil välisraha eest ehitatud. Soomes ja Rootsis kiputakse neid asju kokku tõmbama, meil siin on hea areneda.

Kui suur seksiäri käive võiks olla?

Klandorf: Ohhohoo.

Rahumägi: See ongi koht, mis võib põhjustada päris suure ehmatuse. Aastakäive on ääretult suur summa. Tallinna narkopolitsei juhid on mulle öelnud, et nende (s.t narkokaubanduse - toim.) nädalakäive on kaheksa miljonit. Prostitutsiooni käive võib olla samas suurusjärgus. Kuid see on vaid üks osa. Lisandub kõik muu, mida juurde ostetakse - tubakas, narkotooted, alkohol.

Mis nägu on Eesti seksiärikuningad?

Klandorf: Nad on soliidsed tegelased. 30sed ärimehed, 50-60-aastased vene keelt kõnelevad mehed, kel kunagi õnnestus suuremaid kortereid erastada. Majaühistute esimehed, kes suutsid tervest majast pool korrust erastada.

Igal neist on kaks-kolm suuremat lõbumaja. Teistel on jälle korteriketid, need koosnevad viiest-kuuest korterbordellist. Üksikuid maju ma tegelikult ei teagi.

Palju neid võiks olla?

Klandorf: Kümmekond inimest.

Sotsiaalministeeriumi kodulehekülje motoks on lause «võrdsed võimalused inimväärseks eluks kõigile». Samal ajal tegutseb üks bordell otse ministri akna all.

Rahumägi: Inimestel, kes sellise kodulehekülje tegid, pole aimugi, mida teisel pool tänavat tehakse, veel vähem ministril. Pole ka ministri ülesanne seda kontrollida.

Rahuoja: Meie kaugem unistus on võrdsed võimalused kõigile inimväärseks eluks. Siin me mõtleme inimeste valikuvabadusi ja toimetulekut reaalses elus. Valikute hulka prostitutsioon kindlasti ei kuulu. Meie ülesanne on töötada selles suunas, et inimestel ei tuleks teha selliseid valikuid.

Ometi teevad Ida-Viru naised teiegi akna all just sellise valiku.

Rahuoja: Nii palju kui prostitutsiooni on uuritud, on sel seos tööpuudusega. Kellelegi pole saladus, et Ida-Viru on suurima tööpuudusega piirkond Eestis. Need, kes on suutnud prostitutsiooniärist välja tulla, väidavad, et nad olid selleks sunnitud. Meie oma missiooniga tahame välistada selle, et inimesed peaksid niisuguse valiku tegema.

Saar: Kas see on üldse valik?

Rahuoja: Teatud mõttes on. Ma ei leia, et tee võib olla nii püsti, et midagi muud valida pole.

Kui suured on vene keelt kõneleva, eriti veel Ida-Viru naise võimalused tänases Eestis?

Saar: Juba üheksakümnendate keskel oli mitte-eesti naistel raudselt kõige vähem valikuid. Kõige suuremad valikuvõimalused olid eesti meestel, siis tulid umbes samal tasemel mitte-eesti mehed ja eesti naised, kõige väiksemad valikud olid mitte-eesti naistel.

Praegu on nende valikud veelgi ahtamaks läinud?

Saar: Jah. Niikaua kui osal inimestel on väga vähe valikuvõimalusi, ei saavuta me midagi. 1998. aastal oli eesti ja vene noorte haridustase võrdne, nüüd on toimunud kohutav kukkumine.

Seni käib integreerumine sedamoodi, et eesti mehed teevad «seda» Ida-Virumaalt pärit vene naistega otse sotsiaalministri akna all?

Saar: Tuleb nii välja.

Klandorf: Ka siis, kui oli sügav nõukogude aeg, stagnatsioon, oli 90 protsenti prostituutidest venelased. Oli sügav nõukogude aeg, stagnatsioon. Kuidagi ei saa öelda, et vene tüdrukutel oli vähem võimalusi tööd leida.

Miks just neist said prostituudid?

Klandorf: Ma küsin ka, miks. Kõigil olid siis võrdsed võimalused.

Ongi seksuaalsemad?

Saar: Praegu on see kindlalt seotud Ida-Virumaa probleemiga.

Klandorf: Nad otsisid paremaid võimalusi. Õppisid kiiresti soome keele ära, eesti keelt ei osanud sõnagi.

Rahuoja: Tööpuudus on üks põhjus. Uuringud näitavad, et soodumus kalduda sellesse valdkonda on neil, kes on varem kokku puutunud seksuaalse vägivallaga. Kas lapsepõlves, peres või kuskil mujal.

See on nii-öelda rahvuslik eripära?

Rahuoja: Mul ei ole mingeid andmeid, et keegi oleks uurinud, kas ühel rahvusel on suurem soodumus kui teistel.

Vanglates istuvad samuti rohkem muukeelsed mehed. On nad kriminaalsemad?

Rahumägi: Kriminaalsemad on need rahvastikugrupid, kellel pole antud piirkonnas juuri. Sellistel inimestel on lihtsam muutuda kurjategijaks. See trend on üle maailma.

Saar: Kas asi on ainult juurtes?

Klandorf: Küsimus on nii juurtes kui ka võimalustes. Tänavaröövid, enamik vägivallaga seotud asju on seotud muust rahvusest meestega. Kelmused, igasugused omaette nokitsemisega seotud asjad on samas eestlaste pärusmaa.

See eripära oli juba nõukogude ajal, muukeelse elanikkonnaga olid seotud vägivaldsed kuriteod, eestlaste pärusmaaks olid vargused, kelmused, üldse kavalamad nipid.

Rahuoja: Mulle juhtus kätte sada aastat vana Postimees. Seal oli kirjas, et kui mingi kehaosa on katki ja selle ravimisega ei tegeleta, võib see halvata kogu inimese. Kui mõni ühiskonnaliige on vaene või puudega või toimetulematu ja me temaga kohe ei tegele, võib see saada hukatuslikuks kogu ühiskonnale. Meil tasuks seda järgida.

Miks te seda siis ei järgi? Lähimad hädalised rabavad «tööd» teha otse teie ministeeriumi akende all. Äkki soovitate prostituut Viktoriale midagi?

Rahuoja: Ma soovitaks tal pöörduda sotsiaalnõustamiseks kohaliku omavalitsuse poole. Et kas ta on ikka kõik riigi pakutavad võimalused ära kasutanud.

Rahumägi: Minu soovitus on ristiinimese kombel elama hakata. Kui keegi üritab väita, et Eesti ühiskonnas pole täna võimalik ristiinimese kombel hakkama saada, siis see pole nii. Eestis on mastaapne tööjõupuudus. Kui tööd ikka vähegi teha tahetakse, seda ka leitakse. Eesti riigis ei pea küll keegi rahapuudusel nälga surema.

Viktoria on tegelikult väga töökas, viis meest teenindab päevas.

Rahumägi: Ei saa öelda, et kõik Kohtla-Järve vorstimüüjad on prostituudid. Osa saavad 2000 krooni, püüavad kuidagi elada, võib-olla koovad, õmblevad või heegeldavad kodus täiendavalt. Kõik ikka ei tule Tallinna sotsiaalministri akna alla prostituudiks.

Klandorf: Aastaid tagasi oli velotrekil bordell. Soome endine politseinik pöördus minu poole, et on õudne armastus, aga tüdrukut hoitakse vägisi bordellis kinni, tehku ma midagi. Lõin jalaga ukse maha, võtsin tüdruku tuttipidi kinni ja viisin nad kokku.

Pool aastat hiljem tuli tüdruk mulle vastu - tundsin teda juba Viru aegadest - ja ütles, mida sa, tõbras, tegid, arvad, et ma tahan selle soomlasega kusagile minna. Vot nii.

Saar: Inimestele tuleb garanteerida inimväärne elu. Praeguse miinimumpalgaga ei saa ära elada. Niikaua kui see nii on, probleem jääb. Mina ei näe muud varianti.

Äkki legaliseeriks prostitutsiooni?

Rahuoja: Arvestades neid rahvusvahelisi konventsioone, millega Eesti riik on ühinenud, meil tegelikult valikuid polegi. Selle järgi pole meil mingit võimalust prostitutsiooni legaliseerida. See tee on meile kinni. Sotsiaalministeeriumi seisukoht on selline, et legaliseerimisega ei võida midagi.

Rahumägi: Praegune Riigikogu koosseis ei hakka sellist võimalust isegi arutama.

Rahuoja: Ühes Austraalia osariigis on prostitutsioon legaliseeritud, aga see pole andnud oodatud tulemusi. Vastupidi, probleem on kasvanud. Illegaalne tegevus on ikka jäänud.

Kui Soome kriminaliseerib prostitutsiooni, on «kogu see pervertide kari meil», kui endise sotsiaalministri Siiri Oviiri sõnu pruukida. Kas Eesti on selleks valmis?

Rahumägi: Eesti poliitika on võtnud siiamaani seda teemat teise-, kolmanda- või neljandajärgulise probleemina. Samas annab prostitutsioon koos kõigi selle kõrval olevate organiseeritud kuritegevuse valdkondadega nii kõva varimajandusliku käibe, et see on juba ohtlik riigile kui tervikule.

Võim lihtsalt enam ei toimi. Näiteks kohaliku omavalitsuse tasandil. Mina küsin, kas Eesti korrakaitse on valmis võitlema nii suure illegaalse rahamassiga, mis meile peale tuleb. Kas me oleme valmis kogu seda laviini ära seedima? Prostitutsiooni käive on niigi aukartustäratav.

Teie olete «uue poliitika» juhtfiguur, Eesti politsei nõukoja esimees. Vastake ise!

Rahumägi: Eesti riik ei ole selleks valmis. Kui Eesti peaks lubama prostitutsiooni legaliseerida, pole ta võimeline järsult kasvavale sularahamassile vastu seisma.

Riigikogus mingi otsus vastu võtta on lihtne. Oluline on välja selgitada, mida see kaasa toob. Peame endale ausalt tunnistama, kui palju turiste jääb Eestisse tulemata, kui me prostitutsiooni ära keelame. Kui palju häid tulemusi legaalses äris jääb tänu sellele saavutamata.

Arvate, et turistide hulk väheneb oluliselt. Tallinna tuntakse ju Põhjamaade Bangkokina?

Rahumägi: Ma ei arva midagi.

Klandorf: Me ei ole valmis. Eelmisel aastal läks kohtusse vaid neli kriminaalasja, neli majaemandat ja üks autojuht. Seda on väga vähe. Me karistame kassiiri. Lõbumajade tegelikud omanikud on hoopis teised.

Kuigi taksojuhid saavad suure osa sellest rahast endale, on seda väga raske tõestada. Ega taksojuht kohe raha saa, võib-olla alles kuu lõpus. Ja iga matkimisoperatsioon nõuab kohtu luba. Muidu need tõendid ei lähe kohtus läbi.

Millised on üldse võimalused seda maastikku korrastada?

Rahumägi: Riigi seisukohalt ei saa laskuda ühte konkreetsesse kaasusesse. Poliitikud on võtnud prostitutsiooni seni kui mingit teise-kolmanda-neljanda järgu probleemi. Täna hakkame aru saama, et see pole kahe inimese omavaheline kokkulepe mingi akti osas, vaid varimajanduslik rahakäive, mis tekitab väga suuri probleeme nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil.

Prostitutsiooni tuleb käsitleda suure ärina, kus on suur sularahakäive. Seda raha on väga hea kasutada korruptsiooniks ehk mingite otsuste langetamisel kohaliku omavalitsuse tasandil. Sularaha hulk on nii kohutavalt suur, et tavalisel inimesel on seda endale raske ette kujutada.

Saar: Kas üldse on võimalik indiviiditasandile minna, kui meie sotsiaalkulutused on muu Euroopaga võrreldes pea kaks korda madalamad, isegi enamiku postsotsialistlike riikidega võrreldes? Seejuures on töötu abiraha kohutavalt madal, sellega on võimatu ära elada. Viimased uuringud näitavad, et jutt sellest, nagu tõstaks suur töötu abiraha töötust, pole õige.

Rahuoja: Kui me suudame väga täpselt eesmärgi sõnastada, peaksime suutma välja arvestada ka selle hinna. Mida sellise eesmärgi saavutamine maksma läheb? Alles siis ütleme, kas see on meile üldse jõukohane või mitte.

Saar: Ka aktiivse tööturupoliitika osakaal on Eestis väga väike.

Rahuoja: See on valitsuse prioriteet. Kui arengukontseptsioonid valmis saavad, hakatakse neid ka adekvaatselt rahastama.

Saar: Kui palju läheb sel aastal SKPst sotsiaalkaitseks?

Rahuoja: Absoluutarvudes sotsiaalkulud kasvavad, protsendina SKPst aga langevad.

Kas sotsiaalministri akna all tegutseva bordelli sulgemine on lahendus?

Rahumägi: See on rohkem moraalset laadi küsimus. Kas see on ministri akna all või mujal.

Klandorf: Välisministeeriumi kõrval võib julgelt kümme tükki üles lugeda.

Loodan, et küsimus ei lahene sotsiaalministri akna all töötava bordelli likvideerimisega kaamerate ees.

Klandorf: Kui nüüd on see bordell üldteada, peaksime loomulikult seda ka kontrollima. Ma arvan, et selle bordelli kontrollime läbi. Äärmisel juhul läheb Viktoria Ida-Virumaale tagasi.

Me võime ka korteri omanikku karistada pinna andmise eest ebaseaduslikuks tegevuseks.

Selliste asjade puhul peaks initsiaatoriks olema kohalik omavalitsus. Nad annavad näiteks hostelipidamise litsentsi välja, aga hiljem ei tunne huvi, mis seal tegelikult toimub, kas legaalne hotellipidamine või on avatud hoopis suur bordell. Kohalikku omavalitsust see asi tegelikult ei huvita.

Rahuoja: Pakkumine on alati seotud nõudlusega. Järelikult tuleb tegeleda ka tegelike põhjustega. Et miks meie meeste hulgas see nõudlus ikka nii suur on.

Põhjused on nii psühholoogilised kui elukorralduslikud, kindlasti on siin suur roll ka ühiskondlikul arvamusel. Kui arvatakse, et lõbumaja on selline koht, kust korralik mees ikka aeg-ajalt läbi astub, pole midagi teha.

Rahumägi: Võtmeküsimus on avalik arvamus. Seejärel koostöö, alles viimases etapis on see politsei küsimus.

Klandorf: Vahva oleks, kui saaks teada, mida me täpselt ikka tegema hakkame.

Saar: Niikaua, kui osal inimestel on väga vähe valikuvõimalusi inimväärseks eluks, ei saavuta me midagi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.47