Ma ei saa midagi parata, et ei lähe kaasa massi vaimustusega Kreisiraadio ammu ära väsinud kangelastest, ei naudi iga-aastase «Telekabeli» või suviti külast külla kihutavate jaskarite jõuetut ja pingutatud huumorit ega viitsi vaadata järjekordseid jalaga tagumikku nalju – olgu need kodu- või võõramaised.
Sestap oli mu rõõm suur, kui jõuluajal avastasin Eesti Televisiooni kavast brittide omaaegse menuki «Kelmid ja pühakud» (originaalis «The Persuaders»), kus peaosades toonased võõrilma telenunnud Tony Curtis ja Roger Moore. Üle pika aja midagi head ja minevikuhõngulist – seda sõna otseses mõttes, sest esimest korda nägi Eesti vaataja seda 70ndatel vändatud sarja enam kui kümme aastat tagasi, mil EVTV ja RTV ühte telekanalit jagasid.
Muidugi saab nuriseda nostalgiahõngulise ja mõnus-tögava briti huumoriga üle puistatud seriaali eetriaja üle: pärastlõunal kell 16 on enamik telenaljasõpru veel tööl ning vaevalt et pärast südaööd eetrisse antav korduski (eilse osa kordus oli täna varahommikul suisa kell pool kolm!) vaatajaid ahvatleb. Aga hea küll, eks tule siis makid salvestama panna.
Briti huumorit on ajast aega nauditud ja kiidetud: alustagem või 60ndatel esimest korda eetrisse jõudnud Monty Pythoni «Lendava tsirkusega» ja lõpetagem 80ndate menusarjadega «’Allo, ’Allo» ja «Jah, härra minister» või märksa radikaalsemat telehuumorit viljeleva, tänaseni eetrisse antava «Väikese Inglismaaga» («Little Britain»).
Ehkki ETV on olnud päris tubli kaasaegsete briti huumorisarjade eetrisse andmisel («Black Books» ehk «Raamatupood», «Office» ehk «Kontor», isegi «Absolutely Fabulous» ehk «Täitsa hullud»), tasuks neid omaaegseid vaimukaid sarju rohkem tagasi tuua. Sest selge on, et kõik neid telebriljante ametlikest veebipoodidest endale soetada ei jaksa ning nii tuleb neil leppida üksnes lootusega, et aeg-ajalt mõni kunagine menuk lihtsalt satub ekraanile. Just nii nagu «Kelmid ja pühakud» nüüd.
