Eesti Energia nõukogu esimehe Urmas Sõõrumaa sõnad eelmise nädala Postimehes tekitavad sügavat nõutust ja hämmingut igas vähegi mõtlevas kodanikus.

Urmas Sõõrumaad pidasin ma eelnimetatuist oluliselt osavamaks ärimeheks, aga väide, et me oleme Leedu tuumaprojektis nõus isegi kümnendikuga, tema ärimeheoskusi ei kinnita. Ja tekib ka küsimus, kes maksab kinni nn tasuvusuuringutele kulutatud rahva raha.

Leedukate reaktsioon oli loomulik, sest neile jäävad riskid ja tõenäoliselt ka tuumajäätmete likvideerimise probleem. Kuhu jäätmed viia? Soome seadus keelab tuumajäätmete ekspordi ja impordi, seega Ignalina jäätmeid sinna viia ei saa ja endiselt tuleb kurameerida Venemaaga.

Enamik Vene tuumajäätmeid asub Severskis (endise nimega Tomsk-7), mille hoidla on praegu maailma suurim. Sinna on hoiustatud üle miljardi kürii radioaktiivseid jäätmeid, mida katab poole kilomeetri paksune savikiht.

Kuid tuumakütuse jääkained pole ainus saaste. Tuleb eemaldada ka reaktori vardad ja pärast jaama eluea lõppu demonteerida ja ohutuks teha reaktor ise.

Ignalina asemel tuleks tõsisemalt mõtelda oma tuumajaamast ja Eesti lähiaastate energiavarustusest. Ignalina ei valmi enne aastat 2015. Selle ajani suudavad meie elektrijaamad hädavajalikud 2175 MW elektrienergiat ise toota. Kuid olukord muutub kardinaalselt 1. jaanuaril 2016, kui Narva elektrijaamade tolmpõletamisega plokid tuleb sulgeda. Siis jääb Narva jaamades koos uute ehitatavate plokkidega kasutusvõimsuseks vaid 1030 MW, millele pisut lisandub muudest allikatest.

Kust tulevad puuduvad 700–800 MW (Ignalinast saaksime parimal juhul 300–400 MW), seda ei püüagi Eesti Energia juhid Eesti elanikele selgitada.

Eesti energiamajanduse ümber tiirlevad ärimehed võiks kahjumlike projektide asemel tegeleda tõsise tööga ja mõelda riigi tulevikule.

Mina olen elanud sõja- ja sõjajärgsetel aastatel ja ma ei tahaks, et aastal 2016 peaksime vabariigi linnadele voolu andma vaid piiratud arvu tunde.