Paar päeva tagasi saime teada, et maailmas on vaid 3 riiki, kus on majanduslikku vabadust veelgi rohkem kui Eestis – Hongkong, Singapur ja Luksemburg. Milton Friedmani sünni- ja kodumaa USA ise on alles kaheteistkümnes.

Eesti, olles läbimurde vabade riikide gruppi sooritanud juba 2001, on viimased aastad konkureerinud esikuuikus peale nimetatute veel selliste riikidega nagu Iirim aa, Uus-Meremaa, Suurbritannia ja Taani. Möödunud aasta andmete põhjal tõusis Eesti niisiis neljandaks.

No ja mis siis – ütleb selle peale kuus paar tuhat krooni palka saav ning vallandamishirmus elav eestimaalane. Kas seda majandusvabadust saab tekiks peale võtta või leiva peale määrida?

Mitmes palju vähem vabas riigis on elu palju parem. Norra on nimekirjas 29., Jaapan 39. ja paljude unistustemaa Prantsusmaa hoopis 44. Ilulemine mingite nimekirjade eesotsas tundub räsitud töötegijale kui mitte pahatahtliku osatamisena, siis kergemeelse ärplemisena kindlasti.

Aga vaadakem probleemi veidi globaalsemalt ja tulevikuperspektiive silmas pidades. Maailmas on kaks juhtivat nimekirja, mis reastavad riike majandusvabaduse järgi. Ühte koostab alates 1996. aastast Kanadas asuv Fraseri Instituut. 37 komponendi alusel hinnatakse 123 riigi majandusvabadusi, kusjuures tagasiulatuvalt kuni 1970. aastani. Viimast edetabelit, mis käib 2001. a andmete kohta, juhivad jällegi Hongkong ja Singapur, USA on 3., Eesti jagab 16. kohta koos Araabia Ühendemiraatidega.

Meil on rohkem kajastamist leidnud teine majandusvabaduse edetabel, mille koostajateks on USAs asuv Heritage Foundation ning maailma juhtivaid majandusajakirju The Wall Street Journal. 1994. aastast hinnatakse jooksvalt 50 kriteeriumi alusel 161 riiki. Tõsi küll – viimastel aastatel on andmed võimaldanud reastada 155 riiki, punaseks laternaks juba paar aastat järjest Põhja-Korea.

Lihtsustatult võiks majandusvabadust käsitleda kui situatsiooni, kus on palju vaba turgu ja vähe valitsusepoolset regulatsiooni. Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani 1980. aastatel sooritatud pöörde olemus seisnes valitsuse domineerimise asendamises vabaturu domineerimisega.

Primitiivse käsitluse kohaselt sarnaneb vaba turg anarhia, seadusetuse, korruptsiooni, musta turu ja valitsuse vägagi tagasihoidliku rolliga kõige selle juures. Ja sellisest primitivistlikust maailmanägemisest on kantud ka enamik netikommentaare sellele ja teistele sarnastele ajaleheartiklitele.

Vähe valitsust iseenesest ei tähenda palju vaba turgu. Väikseimate valitsustega riigid maailmas on Fraseri Instituudi andmetel Hongkong, Ecuador, Salvador, Dominikaani ja Guatemaala (USA – 22., Eesti 46., Jaapan 70., Soome 101.). Hongkongis on valitsust vähe, Soomes väga palju. Mõlema riigi valitsused on samal ajal väga efektiivsed tagamaks nii riigi kõrget konkurentsivõimet kui ka inimeste kõrget elustandardit. Samal ajal võib vähe valitsust mõnes Ladina-Ameerika riigis tähendada anarhiat ja korralagedust.

Tegelikult koosneb majandusvabadus kolmest väga lihtsast komponendist. Majandus on vaba, kui:

indiviidid on vabad vahetama oma õiguspäraselt omandatud vara;

indiviid ja tema vara on seadusega kaitstud ja

eksisteerib vaba konkurents.

Majanduslikult vabas ühiskonnas on valitsuse põhifunktsiooniks eraomandi kaitse ja lepingute jõustamine. Kusjuures majandusvabadus ei ole eesmärk iseeneses. Tsiteeriksin siinjuures Milton Friedmani: «Ma usun, et vabad ühiskonnad on tekkinud ja edenenud vaid tänu sellele, et majanduslik vabadus on majanduslikult niivõrd produktiivsem võrreldes teiste majanduse kontrollimise mehhanismidega!»

Sellele väitele on väga raske vastu vaielda ka kõige paadunumatel skeptikutel.

Heritage Foundation jagab riigid majandusvabaduse alusel nelja gruppi: vabad, peamiselt vabad, peamiselt mittevabad ja surutud. Sissetulek inimese kohta on esimeses grupis kaks korda suurem kui teises ning üheksa korda suurem kui kahes viimases. Kusjuures me leiame nimekirja eesotsast sellised vaesed riigid nagu Eesti, Tšiili, Leedu ja Salvador.

Tähtis on see, et majanduslikult vabad riigid omavad suuremat pikaajalise kasvu potentsiaali. Kui võrrelda keskmist aastast majanduskasvu perioodil 1995–2003, oli esimesel viiendikul vabadel riikidel see näitaja 4,75%, viimasel viiendikul 2,68%.

Siit ka minu artikli pealkiri – vabadus teeb elu rikkaks. Ehk teiste sõnadega: majandusvabaduste olemasolu või puudumine määravad suure tõenäosusega ära riigi majanduskasvu pikemas perspektiivis ning sellega ka elanikkonna heaolu edenemise.

Majandusvabadused on samal ajal tihedalt seotud riigi konkurentsivõimega. Võrdlesin esimest 23 riiki kahes nimekirjas: Heritage’i majandusvabaduse indeks 2005 ja Maailma Majandusfoorumi tellitav konkurentsivõime indeks 2004. Teist nimekirja juhivad sellised riigid nagu Soome, USA, Rootsi, Taivan, Taani ja Norra. Kattuvus 23 riigi seas oli 17. Mis sest, et vabade riikide hulgas polnud Norrat ja Jaapanit, ning konkurentsivõimeliste hulgas Luksemburgi ja Iirimaad.

Kahjuks ei saa enamik tänapäeva riike ja nende elanikke majandusvabadusi nautida. Viimaste indeksiandmete järgi elab vabade riikide grupis 8% maakera rahvastikust, peamiselt vabade riikide grupis 15,9%, peamiselt mittevabades riikides 72,1% ja surutud majandusega riikides 4%. Kolmanda grupi suurusse annavad põhipanuse Hiina (21,5%) ja India (17,5%).

Samal ajal on kaheldamatult üldtendentsiks maailmas majandusvabaduste kasv. Heritage Foundation hindab riikide majandusvabadusi 5-pallisel skaalal. Kümnes kategoorias hinnatakse igat riiki nii, et maksimaalset vabadust tähistab hinne 1, mittevabadust hinne 5.

Hinnete keskmisena kujunebki riigi majandusvabaduse indeks. Seega, mida väiksem keskmine, seda rohkem majanduslikku vabadust. Maailma mediaanne indeks 1995. aastal oli 3,28; 2005. aastal on see 3,06. Aeglane tõus küll, aga siiski tõus.

Majandusvabadus on maailmas jaotunud väga ebaühtlaselt ja ka vabaduste edenemise tendentsid on piirkonniti ja riigiti väga erinevad. Siin jõuamegi Eesti jaoks küllaltki intrigeeriva positsioonini majandusruumis, milles asume möödunud aasta maikuust alates.

Kaheldamatult on laienenud Euroopa Liit (EL) kui majandusruum maailmas üks majanduslikult vabamaid piirkondi. Ent nii nagu ei ole EL homogeenne, nii võib ka riikide ja piirkondade arengus täheldada märgatavaid erisusi.

Eesti on nimekirjas 1995. aastast ja alustas kohe suhteliselt kõrgelt positsioonilt – indeks 2,4. Läti ja Leedu sisenesid aasta hiljem indeksitega 3,05 ja 3,45.

Kõik kolm Balti riiki on sellest ajast alates tublisti edenenud. Eesti jõudis vabade riikide gruppi, nagu öeldud, 2001. aastal – indeks 1,89. Nüüdseks on Eesti indeks 1,65, mis ei jää palju maha Luksemburgist (1,63) ja Singapurist (1,6), küll aga Hongkongist (1,35).

Eesti kõrgeimad hinded on saadud kaubanduspoliitika, ettevõtete maksukoormuse, rahapoliitika, välisinvesteeringute ja finantsturgude ning panganduse (kõigis hinne 1) kategoorias.

Põhiline arenguruum aga on tulumaksu koormuses (2,5), mustas turus (2,5) ja valitsuse kulutustes (3,5). Märkimist väärib meie lõunanaabrite kohavahetus. 2001. aastal möödus Leedu Lätist.

Kõik on suhteline. Arvud näitavad, et Euroopa Liit ja Jaapan ei ole maailmas kõige vabamad majanduspiirkonnad. Jaapan, kes veel 2001. a jagas Eestiga 14. kohta, kukkus 2002. a 35. kohale ja on sinna kolmanda kümne lõppu jäänudki.

Euroopa Liidus tervikuna on majandusvabadus veidi kasvanud ja seda viimasel ühinemisaastal eelkõige uustulnukate arvel. Pilt Euroopa Liidu sees on üsna kirju. Siia kuuluvad maailma ühed vabamad riigid nagu Luksemburg (3), Eesti (4), Iirimaa (5) ja Suurbritannia (7). Suured mandririigid kuuluvad juba järgmisse gruppi: Saksamaa (18), Itaalia (26) ja Prantsusmaa (44). Nimekirja lõpetab Kreeka 59. kohaga.

Siiski on Euroopa Liidu 25 riigi hulgas n-ö vanade olijate majandusvabadus suurem kui uustulnukatel. Uutest liikmetest ongi Eesti ainuke vabade riikide grupi liige.

Mis saab edasi? On kaks võimalikku arengustsenaariumi. Esiteks: Eesti säilitab hoolimata «vana Euroopa» survest oma majandusliku vabaduse, teeb koostööd Skandinaavia ja Anglo-Saksi riikidega ning kasvatab seejuures oma rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Teine, märksa mustem stsenaarium näeb välja nii, et majanduslikult ja demograafiliselt marginaliseeruvas Euroopas, mis ei suuda töö tootlikkust kasvatada ja tootmiskulusid (loe: eelkõige makse) kärpida, minetab Eesti suure osa oma senisest majanduslikust vabadusest ega omandagi loodetud konkurentsivõimet.

Euroopa Liit ei ole selles mõttes homogeenne. Millised ideed ja seisukohad laienenud liikmeskonnas domineerima jäävad/saavad, ei ole veel selge. Mingeid esialgseid hinnanguid võimaldab teha 2004. a arengute analüüs.

Siinse artikli illustreerimiseks kasutatud joonisel on Euroopa Liidu liikmesriigid reastatud majandusvabadustes toimunud muudatuste alusel laienemisaastal (2004). 0-teljest ülespoole jäävates riikides on majandusvabadused kasvanud, allpool olevates kahanenud.

Selgub, et põhipanuse Euroopa Liidu majandusvabaduse kasvu on andnud uued liikmesriigid – Poola, Ungari, Malta, Eesti ja Sloveenia. Mitmed Vahemere-äärsed riigid on vabadusi kahandanud. Suur nelik seisab sisuliselt paigal, kuigi tuleb arvestada, et nende lähtepositsioon on väga erinev.

Järeldus? Kaugeleulatuvaid järeldusi Eesti jaoks on ilmselt liiga vara teha. Elame-näeme! Ehk siis tuleme sama teema juurde tagasi täpselt aasta pärast.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.15