Iraagi ülesehitusel lendavad tuulde miljardid dollarid
07.12.2006 17:23
Priit Pullerits, vanemtoimetaja
Saddam Husseini kukutamise järel on tsivilisatsiooni üks hälle saanud Ameerika suurfirmade lüpsilehmaks ja kullaauguks. |
| |
|
 |
Briti sõdur ning Iraagi kodanik |
|
|
Kas ka Eesti firmadel oleks võimalik seal löögile pääseda, küsib Priit Pullerits Postimehe lisaväljaandes Otsustaja.
Need mehed, kes juhtisid Pärsia lahe äärsest Khalifa kuurordist Iraagi ülesehitustöid, elasid – kui kasutada kulunud väljendit – nagu kuninga kassid. Nad ööbisid hotellides, kus tubade hinnad algavad sajast dollarist. Ja need olid üheinimese numbrid.
Kaheses numbris elasid vaid need, kel olid kaasas tüdruksõbrad. Nood olid enamasti Balkani päritolu, toodud kaasa Euroopa hiljutisest sõjakoldest. Kui kuskile tuli sõita, ei kasutanud mehed busse ega istunud mitmekesi ühte autosse. Igaühe käsutuses oli kallis ja moekas maastur. Nii on kirjeldanud firma KBR logistikaspetsialist Marie deYoung pilti, mis avanes talle Kuveidis, kuhu ta saabus päeval, mil Ameerika üksused tabasid Iraagi kukutatud diktaatori Saddam Husseini. KBR, mida varem tunti nime all Kellogg, Brown and Root, on hiidfirma, mis oli mulluseks saanud Iraagi ülesehitustööde tarvis 12 miljardi dollari (ligi 150 miljardit krooni) jagu lepinguid.
Selle summaga kuulub KBR Iraagi taastajate seas esirinda. Iseasi on aga küsimus, kuidas KBR seda summat on kulutanud. 50-aastane DeYoung dokumenteeris oma silme ees avanenud pilti ülesehitustööde tegelikust käigust mullu uurivas loos ligi miljonilise trükiarvuga ajakiri Vanity Fair.
Esimesena nägi ta Iraagi–Kuveidi piiri äärel asuvasse Camp Udairisse saabudes pilti, et seal ametis olnud KBRi 27 alltöövõtjat teenindasid peamiselt vaid KBRi kohalikku juhtkonda, ehitades neile maju ja spordisaale. Ja oleks siis KBRi pealikud aktiivselt, saapaninad tolmused ja küünealused mustad, taastamistöid juhtinud. Ei, on kirjeldanud DeYoung, kes otsustas teda jahmatanud olukorra USA Kongressi ette viia. Tema väitel istusid nad enamiku aega Kuveidis hotellirõdul ning lasid alltöövõtjail rabeleda, tundmata tihtipeale huvi, kuidas nood hakkama said, kuid makstes välja kõik arved, mille nood esitasid.
Jänkide ülemvõim
Nüüdseks, mil Iraagi ülesehitustööd on väldanud juba kolm aastat, pole kellelegi saladus, et nii suures ja kauges projektis, mida raskendab riigi vajumine kodusõja lävele, on lood rahaga tihti ääretult segased. Isegi vilunud audiitoreil, nagu on korduvalt kirjutanud Ameerika ajakirjandus, on raske saada selget ülevaadet, kuhu ja mille eest kaovad sajad miljonid dollarid ning kas kõik arved, mis esitatakse, on ikkagi põhjendatud.
Ehk lühidalt: Iraagi ülesehitamine on suurtele firmadele hoolimata üha paisuvatest julgeolekuriskidest magus suutäis. Lisaks KBRile, mille emafirma Halliburton asub Houstonis Texase osariigis, on suuremaid noose lõiganud Bechtel (peakorter San Franciscos), Parsons Corporation (peakorter Los Angelese lähedal Pasadenas), Washington Group International (peakorter Boise’is Idaho osariigis) ja Fluor AMEC LLC (peakorter Greenville’is Lõuna-Carolina osariigis).
Kõigi nende lepingud küünivad mitme miljardi dollarini. Selle loetelu taustal kõlab igati loogiliselt, et üks Eesti suure ehitusettevõtte juhte, kes palus oma nime antud teemaga seoses mitte avaldada, peab suureks üllatuseks, kui mõne väärt otselepingu saaja hulka satuks mingi ime läbi ka mitte-Ameerika firmasid.
Samas peab ta USA ettevõtete domineerimist Iraagi taastamistöödes mõistetavaks, sest miks peaksid ameeriklased, kes andsid põhipanuse Saddami kukutamisse, loovutama ehitustöödes magusaid pirukaid teistele. Suurelt jaolt, väitis ta, on ülesehituslepingute jagamine seotud poliitikaga, ning pakkus, et kui käesoleva kirjutise autor pühendaks kas või kogu oma ülejäänud elu nende lepingute jagamise uurimisele, ei suudaks ta sellest protsessist päevavalgele koorida tühist protsentigi.
Ehkki too Eesti ehitusettevõtja möönis, et tema arutluskäik on spekulatiivne, leidub sel tihedaid kokkupuuteid karmi reaalsusega. Nafta- ja gaasikontsern Halliburton, KBRi emafirma, tekitas oma eduga Iraagi-lepingute tandril üldsuses teravaid küsimusi viimaste USA presidendivalimiste aegu.
Levisid kahtlused, et KBRile langesid rasvased palad tänu sellele, et Halliburtoni juhiks oli aastail 1995–2000 USA asepresident Dick Cheney, kes lahkus sealt suurde poliitikasse, taskus 35 miljoni dollari (400 miljonit krooni) suurune lahkumishüvitis. Kuid tõestada pole keegi midagi suutnud.
Kes kustutab tulekahju?
Pärast Saddam Husseini kukutamist ilmutas ka Eesti välisministeerium aktiivsust, et pakkuda Eesti ettevõtteile võimalust Iraagis oma panus anda. Kuid huvi osutus väikseks, nendib välisminister Urmas Paet, oletades peapõhjusena seda, et tööd, mille teostamiseks sai soovi avaldada, olid siinsete firmade suutlikkust arvestades liiga mahukad.
Tõepoolest, KBRil, mis alustas samuti nafta- ja gaasifirmana nagu Halliburtongi, kuid osaleb nüüd mitmekümnel alal alates armeebaaside rajamisest kuni toidu serveerimiseni, on 43 riigis palgal tervelt 60 000 töötajat. Iraak on kujunenud KBRile lausa kullaauguks.
Juba enne Ameerika vägede sissetungi algust tuli USA armee insenerikorpusel otsustada, kes saab lepingu kustutamaks tulekahjusid naftamaardlates, mille Saddamile kuulekad Iraagi üksused pidid kõigi eelduste kohaselt invasiooni käivitudes põlema läitma, ning kes hakkab neid taastama.
Lahesõja järel sai selle ülesande Texase firma GSM Consulting. Ent plaani selle kohta, kuidas kavandatav operatsioon koondnimega «Taastame Iraagi nafta» läbi viia, pidi koostama KBR. Tavaliselt tähendab see, et need, kes panevad kokku esialgse plaani, ei saa ise selle elluviimisele pretendeerida, sest tekiks ebaõiglane konkurents: nad on ju pakkumise tingimustega ülejäänuist täpsemini kursis.
Aga kummalisel kombel ei saanud KBR konkursil mitte ainult kaasa lüüa, vaid ka võitis selle. Lepingutingimused nägid ette, et valitsus katab esitatud arvete põhjal kõik KBRi kulud ning lisab omalt poolt kuni seitse protsenti, mis läheb otse firma kasumisse.
Sellistest prisketest suutäitest hoolimata ei ilmuta Eesti suured ehitusfirmad jätkuvalt Iraaki minekuks mingit huvi. Nii Merko Ehituse juhatuse esimees Tõnu Toomik kui Skanska EMV peadirektor Jaanus Otsa lausuvad, et neil jagub piisavalt tööd ka kodu- ja lähiturgudel. Eesti Ehituse juhatuse esimees Jaano Vink tunnistab, et nemad ei ole Iraagis tegutsemise võimalust arutanudki.
Hirmkallis pesu
Ülepea paisunud kulutuste, kaootilise varustustegevuse ning firmajuhtide kasuahnuse tõttu on ülesehitustööd Iraagis edenenud heitlikus tempos. Üks drastilisemaid näiteid raha väärkasutusest, mida Vanity Fair DeYoungi abil vahendab, hõlmab KBRi allhankijana tegutsenud Kuveidi kompaniid La Nouvelle, kelle lepingute kogusumma küündis 400 miljoni dollarini (ligi viis miljardit krooni).
Ehkki üheksa aastat tagasi Ahmed Al Homoudi ja Ali Hijazi asutatud ettevõtte tegevusvaldkonnad ulatusid ehitusest transpordini, jäi DeYoungile mulje, et peamine tegevussuund on siiski sisedisain. Sest La Nouvelle’il polnud oma veoautosid ega oma ladusidki. Firma palkas alltöövõtjaid ning kasseeris selle eest sisse vahendustasu. Ja olid need alles kallid tööd, mis tegemist vajasid.
Sõjaväelaste ja ehitusmeeste pesu pesemine, nagu kirjeldab Vanity Fairis DeYoung, mis seni maksis 62 000 dollarit (750 000 krooni) kuus, hakkas La Nouvelle’i käe all maksma 1,2 miljonit dollarit (ligi 15 miljonit krooni). See tegi seitsmekilose pesuhunniku küürimise hinnaks 108 dollarit (1350 krooni).
Kui DeYoung, kelle palk logistikaspetsialistina küündis 8800 dollarini (107 000 krooni) kuus, La Nouvelle’i juhtidelt hiiglaslike kulutuste kohta dokumentaalset tõestust küsis, polnud noil seda pakkuda.
Tema väitel olid kuuarved reaalsetest kuludest vähemalt miljoni dollari (12 miljonit krooni) võrra suuremad. Sellegipoolest väitis La Nouvelle, et KBR on jäänud talle võlgu ning kaebas Ameerika firma koguni kohtusse, nõudes talt hüvitiseks 224 miljonit dollarit (2,7 miljardit krooni).
Iraagis tuulde lennanud summad on kolossaalsed. Ligi kaks aastat tagasi korraldatud auditi kohaselt, kui ülesehitustööd alles hoogu kogusid, oli tervelt 8,8 miljardit dollarit (106 miljardit krooni) teadmata suunas jäljetult kadunud. Teisal ilmusid päevavalgele lepingud, mille eest oli küll firmadele raha üle kantud, kuid töö nonde poolt tegemata jäetud.
Ajaleht New York Times on kirjutanud, kuidas miljonid dollarid on vedelenud riietusruumide kappides ja lukustamata lauasahtlites ning kuidas üks Ameerika sõdur mängis Filipiinidel maha raha, mis tegelikult kuulus Iraagile.
Mõttetud kulutused
Mõistagi muudab taastamistööd Iraagis ekstraraskeks tõsiasi, et tegutseda tuleb tingimustes, kus elule lisavad teravat vürtsi relvastatud kallaletungid, inimröövid ja pommirünnakud.
Alates 2003. aasta märtsist kuni selle aasta suveni oli lepingulistest töötajatest Iraagis surma saanud 575 inimest, rääkimata tuhandetest vigastatutest. Ent mõned allikad pakuvad, et hukkunute arv on veelgi suurem, sest iraaklaste enda kohta on statistika puudulik. Väidetavalt kulub tervelt neljandik ülesehitustöödeks eraldatud rahast tööpaikade ja töötajate turvamiseks.
Hoolimata kulutatud miljarditest on Iraagi varustatus elektrienergia ja veega viletsamal järjel kui Saddam Husseini ajal. Riigi valitsusjuhid on USA kongresmenile Henry Waxmanile väitnud, et taastamistööd edeneks palju jõudsamalt, kui neis saaks kaasa lüüa rohkem Iraagi ettevõtteid. Paraku lõid ameeriklased nii mitmedki noist ettevõtteist pärast okupatsiooni algust laiali põhjendusega, et need kuulusid riigi omandisse.
Iraagi nüüdsed liidrid on Waxmani sõnul koguni kinnitanud, et kui nende kodumaad saaks üles ehitada Ameerika kompaniide asemel Iraagi firmad, säästaks see Ameerika maksumaksjaile tervelt 90 protsenti nende senistest kulutustest okupatsioonile. Ja see pole sugugi laest võetud arv.
Põhja-Iraagis pakkusid Ameerika insenerid tsemenditehase remontimise hinnaks 15 miljonit dollarit (180 miljonit krooni). Too töö läks siiski kohalikele iraaklastele, kes said hakkama kõigest 80 000 dollariga ehk pisut vähem kui miljoni krooniga. |
|
|
kõik galeriid
