Pikaajalise majandusarengu sisuks on inimeste järkjärguline liikumine madala tootlikkusega tegevusaladelt kõrgema tööviljakusega majandusharudesse. Läänemaailma keskaegne äratõuge algas põllumajandusrevolutsioonist, mis lasi järjest väiksemal hulgal töökätel toita järjest suuremat hulka suid.

Ka hilisemad moderniseerimislained on järginud põhimõtteliselt sama loogikat. Nii toidab määratult suur hulk odavat tööjõudu praegu Hiina majanduskasvu. Sealsetes maapiirkondades on vähemalt paarsada miljonit alahõivatud inimest, kes ootavad ühiselu stabiilsust ohustava kannatamatusega oma võimalust lüüa kaasa moodsas tööstus- ja teenindussektoris.

Nende vaesusest lahkumise kiirus sõltub kahest põhitegurist: kapitalikaupade kättesaadavusest ja tööstuskaupade turu suurusest. Ühelt poolt tähendab keskajast väljumine kõpla asendamist millegi nüüdisaegsemaga. Teiselt poolt ei piisa aga ka tänapäevaste töövahendite olemasolust, kui uute majandusharude edenemist segab müügivõimaluste piiratus.

Suletus ei toida

Seetõttu ei olegi vaesuslõksust väljarabelemine üldiselt võimalik ilma oma majandust muule maailmale avamata. Sõjajärgse perioodi suuremad geopoliitilised nihked hakkasidki toimuma pärast seda, kui Kagu-Aasia riigid kuuekümnendatel üksteise järel loobusid enesesse suletud arengustrateegiast ja tegid panused ekspordile. Nende kogemus mõjutas omakorda hiinlaste kannapööret seitsmekümnendate lõpus.

Moodne tehnoloogia vajas arenguks suuri tootmismahtusid ja siin ei suutnud vaesusest õhuke siseturg maailmaturu avarustega ligilähedaseltki võistelda. Täpselt samuti ei suutnud piiratud sisemaised säästud rahuldada ettevõtete kasvavat nõudlust tootmisvahendite järele, nii et liberaliseerimise käigus tuli varem või hiljem lõdvendada ka kapitaliimpordile seatud piiranguid.

Ent miljonite välismaiste tarbijate olemasolu ei tähenda iseenesest veel, et ettevõtjad oleksid tingimata ekspordist huvitatud. Nende otsused sõltuvad esmajoones välismaiste ja kodumaiste kaupade hindade suhtest. Majandusteadlased nimetavad seda valuuta reaalkursiks.

Kui kodumaised kaubad muutuvad võrreldes välismaistega suhteliselt kallimaks (valuuta reaalkurss tugevneb), muutub rohkematele ettevõtjatele kasulikumaks toota siseturule. Ekspordile rajatud arengustrateegia esimeseks sammuks oligi peaaegu kõikides asjaomastes riikides valuuta reaalkursi oluline nõrgendamine, mis pidi mobiliseerima majanduse ressursid rahvusvahelisele konkurentsile avatud sektorisse.

Soome metsatööstuse aastad

Ent need kaks arenguinstrumenti – eksporti toetav nõrk valuutakurss ja piiranguteta kapitalisiirded – kipuvad sageli teineteisega vastuollu sattuma. Tihti on tegemist olukorraga, kus kapitali kiire sissevool tugevdab riigi nominaalset valuutakurssi (kui see on ujuv) või kütab sisemaist inflatsiooni. Tulemus on mõlemal juhul ühesugune – reaalkursi tugevnemine ja ühes sellega süvenevad ekspordiraskused.

Soome sõjajärgne majandusajalugu on siin heaks näiteks. Põhjanaabrite majanduse arengus mängis alates 19. sajandi teisest poolest võtmerolli metsatööstus, mille sünd langeb kokku esimese üleilmastumislainega. Kahe ilmasõja vahelistel aastatel ulatus metsatööstuse osakaal Soome tööstustoodangu ekspordis üle 90 protsendi.

Kuigi urbaniseerumine sõjajärgsetel aastatel vaikselt lõpule jõudis, säilitas metsatööstuskompleks järjestikuste devalveerimiste toel oma juhtiva rolli veel mitme kümnendi vältel. Soome majandust kaheksakümnendate aastate lõpul vapustanud kriisi võibki sellel taustal pidada ühe arenguetapi lõpu ja teise alguse kuulutajaks.

Kui 1980. aastal andis elektroonikatööstus veel alla viie protsendi tööstustoodangu ekspordist, siis kümme aastat hiljem oli selle osakaal tõusnud juba peaaegu kolmandikuni. Nii et maksebilansi kriisi võib pidada tegelikult sõnumitoojaks riigi ees seisvatest muudatustest.

Sama näib kehtivat ka Kagu-Aasia riikide puhul, kelle ekstensiivsel kasvumudelil rajaneva majandusarengu lõppu tähistasid 1997. aasta valuutakriisid. Midagi väga imekspandavat siin ei ole. Lõppude lõpuks tähendavad põhjapanevad muutused majanduses väga paljudele inimestele suuri ümberkorraldusi, millega kaasa minemiseks on vaja mõjuvaid põhjuseid.

Välisraha ja sisetarbimine

Kuidas paistab eelöeldu taustal Eesti praegune olukord? Nõukogude Liidu majandussüsteemis oli Eesti üheks tähtsamaks ülesandeks Loode-Venemaa varustamine toiduainetega. Nii on ka meie viimase kahekümne aasta majandusarengu üheks põhiteemaks olnud sotsialistlikust põllumajandusest vabanenud inimeste järkjärguline rakendamine teistes majandusharudes.

Olgugi et tänane, sisuliselt olematu, töötus räägiks justkui selle missiooni edukast lõpust, võib see järeldus olla enneaegne. Mulle tundub kohati – rõhutan, et pigem meeleolupildi kui range analüüsi tasandil – et endistest põlluharijatest on tänaseks saanud peaasjalikult ehitajad või turvatöötajad.

> Loe edasi