Pikaajalise majandusarengu sisuks on inimeste järkjärguline liikumine madala tootlikkusega tegevusaladelt kõrgema tööviljakusega majandusharudesse. Läänemaailma keskaegne äratõuge algas põllumajandusrevolutsioonist, mis lasi järjest väiksemal hulgal töökätel toita järjest suuremat hulka suid.

Ka hilisemad moderniseerimislained on järginud põhimõtteliselt sama loogikat. Nii toidab määratult suur hulk odavat tööjõudu praegu Hiina majanduskasvu. Sealsetes maapiirkondades on vähemalt paarsada miljonit alahõivatud inimest, kes ootavad ühiselu stabiilsust ohustava kannatamatusega oma võimalust lüüa kaasa moodsas tööstus- ja teenindussektoris.

Nende vaesusest lahkumise kiirus sõltub kahest põhitegurist: kapitalikaupade kättesaadavusest ja tööstuskaupade turu suurusest. Ühelt poolt tähendab keskajast väljumine kõpla asendamist millegi nüüdisaegsemaga. Teiselt poolt ei piisa aga ka tänapäevaste töövahendite olemasolust, kui uute majandusharude edenemist segab müügivõimaluste piiratus.

Suletus ei toida

Seetõttu ei olegi vaesuslõksust väljarabelemine üldiselt võimalik ilma oma majandust muule maailmale avamata. Sõjajärgse perioodi suuremad geopoliitilised nihked hakkasidki toimuma pärast seda, kui Kagu-Aasia riigid kuuekümnendatel üksteise järel loobusid enesesse suletud arengustrateegiast ja tegid panused ekspordile. Nende kogemus mõjutas omakorda hiinlaste kannapööret seitsmekümnendate lõpus.

Moodne tehnoloogia vajas arenguks suuri tootmismahtusid ja siin ei suutnud vaesusest õhuke siseturg maailmaturu avarustega ligilähedaseltki võistelda. Täpselt samuti ei suutnud piiratud sisemaised säästud rahuldada ettevõtete kasvavat nõudlust tootmisvahendite järele, nii et liberaliseerimise käigus tuli varem või hiljem lõdvendada ka kapitaliimpordile seatud piiranguid.

Ent miljonite välismaiste tarbijate olemasolu ei tähenda iseenesest veel, et ettevõtjad oleksid tingimata ekspordist huvitatud. Nende otsused sõltuvad esmajoones välismaiste ja kodumaiste kaupade hindade suhtest. Majandusteadlased nimetavad seda valuuta reaalkursiks.

Kui kodumaised kaubad muutuvad võrreldes välismaistega suhteliselt kallimaks (valuuta reaalkurss tugevneb), muutub rohkematele ettevõtjatele kasulikumaks toota siseturule. Ekspordile rajatud arengustrateegia esimeseks sammuks oligi peaaegu kõikides asjaomastes riikides valuuta reaalkursi oluline nõrgendamine, mis pidi mobiliseerima majanduse ressursid rahvusvahelisele konkurentsile avatud sektorisse.

Soome metsatööstuse aastad

Ent need kaks arenguinstrumenti – eksporti toetav nõrk valuutakurss ja piiranguteta kapitalisiirded – kipuvad sageli teineteisega vastuollu sattuma. Tihti on tegemist olukorraga, kus kapitali kiire sissevool tugevdab riigi nominaalset valuutakurssi (kui see on ujuv) või kütab sisemaist inflatsiooni. Tulemus on mõlemal juhul ühesugune – reaalkursi tugevnemine ja ühes sellega süvenevad ekspordiraskused.

Soome sõjajärgne majandusajalugu on siin heaks näiteks. Põhjanaabrite majanduse arengus mängis alates 19. sajandi teisest poolest võtmerolli metsatööstus, mille sünd langeb kokku esimese üleilmastumislainega. Kahe ilmasõja vahelistel aastatel ulatus metsatööstuse osakaal Soome tööstustoodangu ekspordis üle 90 protsendi.

Kuigi urbaniseerumine sõjajärgsetel aastatel vaikselt lõpule jõudis, säilitas metsatööstuskompleks järjestikuste devalveerimiste toel oma juhtiva rolli veel mitme kümnendi vältel. Soome majandust kaheksakümnendate aastate lõpul vapustanud kriisi võibki sellel taustal pidada ühe arenguetapi lõpu ja teise alguse kuulutajaks.

Kui 1980. aastal andis elektroonikatööstus veel alla viie protsendi tööstustoodangu ekspordist, siis kümme aastat hiljem oli selle osakaal tõusnud juba peaaegu kolmandikuni. Nii et maksebilansi kriisi võib pidada tegelikult sõnumitoojaks riigi ees seisvatest muudatustest.

Sama näib kehtivat ka Kagu-Aasia riikide puhul, kelle ekstensiivsel kasvumudelil rajaneva majandusarengu lõppu tähistasid 1997. aasta valuutakriisid. Midagi väga imekspandavat siin ei ole. Lõppude lõpuks tähendavad põhjapanevad muutused majanduses väga paljudele inimestele suuri ümberkorraldusi, millega kaasa minemiseks on vaja mõjuvaid põhjuseid.

Välisraha ja sisetarbimine

Kuidas paistab eelöeldu taustal Eesti praegune olukord? Nõukogude Liidu majandussüsteemis oli Eesti üheks tähtsamaks ülesandeks Loode-Venemaa varustamine toiduainetega. Nii on ka meie viimase kahekümne aasta majandusarengu üheks põhiteemaks olnud sotsialistlikust põllumajandusest vabanenud inimeste järkjärguline rakendamine teistes majandusharudes.

Olgugi et tänane, sisuliselt olematu, töötus räägiks justkui selle missiooni edukast lõpust, võib see järeldus olla enneaegne. Mulle tundub kohati – rõhutan, et pigem meeleolupildi kui range analüüsi tasandil – et endistest põlluharijatest on tänaseks saanud peaasjalikult ehitajad või turvatöötajad.

Uhkete hoonete püstitamises pole meie lähiminevikust päritud elamupargi nigela seisu taustal midagi taunitavat, ent see tegevus pigem kulutab kui teenib välisvaluutat. Üksteise järele valvamine ei lähe rahvusvahelises vääringus küll nii palju maksma, aga ei too paraku ka midagi sisse.

Sisetarbimisele toetuva sektori õitsengu tagajärjel pidevalt suurenevat kaubanduspuudujääki täidavad välismaa peakorteritest saadud odavad pangalaenud ja kõik tundub väga kena. Aga ainult seni, kuni kihelkondadest linnadesse suunduvaid punapõskseid ja muidu söakaid maapoisse ja -tüdrukuid asendab odav välisraha.

Kui välisraha juurdevool praegu mis tahes põhjustel katkeks, seisaks Eesti suure tõenäosusega silmitsi samade probleemidega, mis Soome üheksakümnendate algul ja Kagu-Aasia riigid sama aastakümne lõpul. Meie ette kerkiks järsku küsimus: mida on meil välismaalastele müüa, et me saaksime neilt osta oma praeguse elatustaseme ligikaudsekski säilitamiseks vajalikke importkaupu?

Odav tööjõud saab vananeva ja kokkutõmbuva rahvastikuga riigis olla ainult väga ajutine majandusarengu mootor. Et elujärg edasi paraneks, peab ammenduva ressursi asemele astuma vahest ainus tõeliselt ammendamatu ressurss – inimese leidlikkus.

Meil pole põhjust arvata, et eestimaalased oleksid selles vallas ülejäänud maailmast silmapaistvalt ees või maas. Küll on aga oluline, kus inimesed oma taibukust rakendavad. Ühel juhul teevad nad seda riigilt soodustusi ja abirahasid välja kaubeldes ning parteiredelil edasi rühkides. Teisel juhul innukalt uusi turunišše otsides, varem proovimata tootmismeetodeid katsetades ja kõige selle juures oma varanduse ja mainega riskides.

Kumb käitumismuster peale jääb, sõltub ühiskonnas valitsevatest väärtustest ja suhtelistest hindadest. Võrreldes üheksakümnendate aastate algusega on mõlemad praeguseks nihkunud uue kvalitatiivse hüppe jaoks ebasoodsamasse suunda.

Pikaajalist majandusarengut võiks seega võrrelda ka teekonnaga maalt linna. Pika reisi järel võib tekkida arusaadav vajadus teeäärses kõrtsis pisut jalga puhata ja keelt kasta. Seejuures tuleks aga meeles pidada, et trahteri taga on linnamüüri asemel siiski vaid võsa. See tõsiasi võib pika istumise järel kergesti unuda. Vanarahvas teab rääkida, ja uuem rahvas oma kogemuse põhjal kinnitada, et kõrtsipink on pigine.