Ainuüksi tänavu on Vene sõjalennukid üle Eesti õhupiiri käinud kaheksal korral. Viimati neli päeva tagasi, kui Kaliningradi suunas lennanud An-26 sisenes Vaindloo saare juures ühe meremiili sügavuselt Eestisse.

Lõviosa piiririkkumistest ongi toimunud nn Vaindloo kolmnurgas, kus piir käändub ümber saare ja lennukid «lõikavad» tekkinud nurga maha. Kuid miks Vene sõjalennukid nii sagedasti Eesti riigipiiri rikuvad ning kas sellest oleks enam abi, kui Eestil oleks oma hävitajad valmis iga kahtlase lennumasina puhul õhku tõusma? Postimehe küsimustele vastab Eesti õhuväe ülema kohusetäitja kapten Mart Vendla.

Vene sõjalennukid on tänavu korduvalt Eesti taevasse trüginud, kuid kas mõni sissetung oli sedavõrd tõsine, et NATO hävitajad pidid Leedust õhku tõusma?

Üks selline juhtum oli Eesti läänepiiri lähistel Vene lennukiga IL-18 COOT (võib olla nii transpordi- kui luurelennuk – toim.). Tegemist oli transponderi ja lennuplaanita lennuga, mis on reeglitevastane.

Et puudus info lennuvahendi kohta, saadeti kaks Belgia hävitajat F-16 üles. Tehnilistest põhjustest tulenevalt tuvastamist ei tehtud. Tegemist polnud siiski riigipiiri rikkumisega.

Ja rohkem pole hävitajad Eesti kaitseks startinud?

See on ainus kord.

Eelmisel sügisel lendasid kaks Vene hävitajat lausa Toompea külje alla.

Kui mõelda, et tegu oli võõrriigi sõjaväe lahinglennukiga, mis lendab praktiliselt Toompea vahetus läheduses, pole siin erilisi kommentaare vaja.

Kas see oli juhus, et just Eesti NATOsse astumise eelõhtul?

See võib olla üks meetod, mille kaudu on võimalik edastada teatud signaale. Kui vaatame näiteks rahutagamise operatsioone, kus on aeg-ajalt probleeme sellega, et mingisugune välikomandör kuskil oma vabariigi õhutõrjeüksusega ei täida kokkulepitud tingimusi, siis see on üks meetod sundida reegleid aktsepteerima.

Suhteliselt suurtel kiirustel tehakse madalaid ülelende ja neil on nii demoraliseerivaid kui ka purustavaid tagajärgi.

Aga miks lendavad Vene lennumasinad siia pidevalt sisse ja välja? Inimlik eksitus või tahtlik tegevus?

Kõik see on suures osas spekulatsioon. Ses mõttes saab neile juhtumitele anda ühese hinnangu, et need on lubamatud. Tänapäevased navigatsioonivahendid on piisavalt täpsed, mis võimaldavad ka täpselt navigeerida.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on öelnud, et üks õhupiiride rikkumise põhjus võib olla see, et Venemaa testib, mida me oma radaritega näeme.

Ma ei tahaks seda pikalt kommenteerida. Aga katsuge end panna nende [Venemaa] asemele ja mõelge nende eesmärkidele. Kuidas saada seda informatsiooni ja millised on meetodid selle saamiseks? See võib olla nii ja naa.

Kas seegi on spekulatsioon, et Venemaa tahab nii näha NATO hävitajate võimekust ja kiirust?

See on täiesti loogiline järeldus ja ma ei välista seda.

Selge on see, et NATO hävitajad ei jõua iga piiririkkumise puhul õigeks ajaks Eestisse lennata, sest võõras lennuk kaob siit enne neid. Ehk peaks hävitajad siin olema?

Sõjaväelasena saan ma hinnanguid anda ainult teatud operatiivtegevustele või toimingutele. See aga, kas lennukeid lähemale tuua või kas missiooni spektrit oleks vaja laiendada, on eelkõige poliitiline küsimus.

Kuivõrd eiravad Eesti taevasse «eksinud» Vene lennukid meie iseseisvust?

Toon näite. Olete kodus, keegi suvaline tuleb tänavalt ja astub teie uksest sisse. Milliseid emotsioone see teis tekitab?

Meeldiv see poleks. USAs võiks sellise sissetungija maha lasta. Võõraid sõjalennukeid te ilmselt alla tulistama ei hakka. Mida siis teha?

Enne igasuguse vastutegevuse alustamist on vaja sissetungija tuvastada ehk siis fikseerida rikkumine ka visuaalselt (teiselt lennukilt jälgides – toim.). Kui vaatame näiteks teisi riike, siis välisriikide lennukeid, mis lendavad selle õhupiiride lähistel, saadetakse hävitajatega. Rahuajal on ainsad identifitseerimise viisid elektrooniline ehk radarite abil tuvastamine ja visuaalne tuvastamine.

Mis kaitsest me siiski räägime, kui Vene lennukid pidevalt Eesti taevas lendavad? Välisministeerium saadab muudkui noote, Venemaa teatab aga kõige selle peale, et midagi pole juhtunud.

See ongi poliitiline küsimus, et milliseid riske aktsepteeritakse. Teadupärast pole sajaprotsendilist kaitstust olemas, sest ressursid on piiratud ja seetõttu tehakse riskide vahel valik.

Huvitav, et venelased on kõiki piiririkkumise juhtumeid eitanud, ometigi on see teil radaripildis olemas.

Aga visuaalset tuvastamist pole olnud, pole fotot sellest lennukist koos sabanumbriga.

Radar võib näidata mida tahes, kuid tõendusmaterjalina on see kasutu?

Radarpilt on digitaliseeritud dokument, kuid ainuüksi sellest ei piisa. Tuvastamine peab olema nii elektrooniline kui ka visuaalne.

Kui meil oleks ette näidata õhus tehtud foto piiri rikkunud lennukist, siis oleks venelastel raske eitada?

Jah, meil oleksid paremad tõendusmaterjalid. Konkreetsed tõendid sellest, et sellise numbriga lennuk on olnud õhuruumis sellises asukohas.

Eestile kuluks siis üks selline kaameratega hävitaja ära küll, kuid kaitsejõudude strateegilises arenguplaanis niisugust ostu vist pole?

Jah, hävitajate ostu 2010. aastani koostatud arenguplaanis pole.

Samas pole saladus, et hävitajate ostmise lootust on juba aastaid hellitatud. Millal ja kas see üldse teoks saab?

See sõltub poliitilisest tellimusest.

Millise lennuki peaks ostma?

On vaja ülehelikiirusel lendavat lennuvahendit. Kui õhuturve on ööpäevaringne, siis sellest tekivad järgmised tehnilised nõuded. Et ta peab olema võimeline lendama suhteliselt kehvades ilmastikutingimustes ning ka öösel.

Kapten Mart Vendla

• Sündinud 6. novembril 1974

• Eesti õhuväe ülema kohusetäitja alates 2004. aasta suvest

Haridus:

• 1993–1997 – Eesti Riigikaitse Akadeemia

• 2002–2003 – USA õhujõudude staabikolledž

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.64