Rein Veidemann: liba-avalikkus
07.11.2007 00:01
Rein Veidemann, Postimees
|
| |
|
 |
Rein Veidemann |
|
|
|
|
Piisas vaid Mart Kadastikul veeklaasis tormi tekitanud Andrus Ansipi juhtumi kontekstis võtta sõna teemal «räägi ära, mida sa Vene ajal halba tegid» (PM, 03.11.2007), kui ta online’i «kommijate» poolt ise risti löödi.
Võiksin ju tunda kahjurõõmu selle üle, et oleme võrdses seisus, sest Postimehe lepingulise kolumnistina saan minagi veebikommentaariumis enamasti iga kirjutise tagasisidena kotitäie retoorilist vägivalda. «Mis sa tühjast loed!» lohutavad kolleegid ja sõbrad, kui neile masendunult kurdan verbaalse inkvisitsiooni üle, mis vohab kommentaarikülgedel. «Aga seegi on ju avalik ruum, kus peaksid kehtima samad mängureeglid, mis ajakirjanduses, teles ja raadios,» vastan siis.
Selgub, et ei kehti. Selgub, et «kommijad» saavad oma sõnaõigust ja vabadust teostada varju- või peitenimede vahendusel. 14. juunil 2006 riigikogus vastu võetud nn Delfi seadus toob portaali haldajale kui teenuseosutajale üksnes kohustuse esitada kohtule, prokuratuurile ja uurimisasutusele tõe tuvastamiseks teavet teenuse kasutaja kohta, kui veebikommentaariumis sildistatud, läbi sõimatud ja mõnitatud autor peaks algatama asjakohase hagi.
No kuulge, mis demokraatlikku avalikkust iseloomustava võrdse aruteluvõimalusega siin tegemist on, kui üks astub lavale rapiiriga, teine seisab tema vastas nuiaga. Ehk teisisõnu, üks paneb arvamusloo, arvustuse või kommentaariga mängu oma nime ja ühiskondliku positsiooni, ent veebisügavikust tõuseb teda mõnitama suvalise varjunimega tegelane. .
Varjatud vihkamise, frustratsiooni ja erakondliku sissisõja uurijatele, meediaanalüütikutele ning politoloogidele on seesugune liba-avalikkus kahtlemata põnev uurimisaine, aga mõelda tasuks sellelegi, kuidas seal välja valatud mürk imbub kogu ühiskondlikku suhtlemisse. Olen juba aastaid tagasi (PM 15.02.2003) siinsamas kirjutanud, et «oleme saanud endale vihkamise vabariigi» ja et «kurbnaljakas on see, et me ei kujutlegi enam ette poliitikat ilma «viimse võitluseta»».
Aga see «viimne võitlus» avaldub eriti ilmekalt veebikülgedel. Kirjandusinimesena viirastub mulle siin põrgu kujund. Kusagil maa peal võid sa ju oma seisukohta ilmutada ja loota, et selle ümber areneb vastastikku austav ja teisitimõtlemist salliv dialoog, aga maapinna sügavikes keeb ometi põrgukatel, mille alla «kommijad» mõnuga hagu loobivad.
Seesugusesse liba-avalikkuse lõksu ongi langenud meie kujutlus vabast sõnast ja meediavabadusest. |
|
|
|
|
