Sel 7. oktoobri varahommikul läks 17-aastane Dmitri Kreutzwaldi tänava 4 maja hoovi uudishimust ja põnevusest. Ta läks lihtsalt kaasa oma vanema kamraadi Andreiga, sest noore mehe veri vemmeldas ja ta tahtis näha, kuidas «need asjad» käivad. Et relv äkki Dmitri kätte sattus, esmakordselt elus, oli ootamatu asjade käik. Nii nagu see, et üks kuulidest tabas Kreutzwaldi tänaval kooli jalutanud tüdrukut. See šokk tabas teda õhtul kodus teleri ees. Dmitri puhkes nutma nagu väike laps. Tänavu 20. juulil vanglas täisealiseks saanud Dmitrist ei tea avalikkus palju. Järjekordne narkomaanist mõrtsukas, tänavahulgus, julmur ja pätipoiss. Need võiks olla ainsad märkmed tema CVs, kui lähtuda vaid meedias seni avaldatud infokildudest. Elu tume pool Ometi on ka sellel tapjal sügavam elulugu. Selline, mida ei sooviks ilmselt ükski ema oma lapsele. «Dimka ei ole monstrum, ta on väga normaalne poiss, kelle ainus viga oli see, et ta leidis endale valed autoriteedid ja sattus valel ajal valesse kohta,» tunnistab isegi üks politseinik. Dimka sündis armastusest, mis lõi lõkkele 1987. aastal. Toonases Tallinna ühes popimas öölokaalis, Kopli restoranis Saturn. Arhangelskist Paldiski suletud linna kokaks suunatud noor Irina ja keraamikatehases tehnikuna töötanud Aleksandr armusid esimesest silmapilgust. Peagi kolisid nad kokku Irina Sõle tänava ühiselamutuppa. Dimat oodati ja siiani ei lähe Irinal meelest, kuidas isa Aleksandr tema raseduse üle nalja viskas. Nende mõneruutmeetrine kodu rõkkas naerust. Isalt hea huumorisoone pärinud Dima oma papat ei näinud. 1990. aastal armastus purunes, sest kuu aega Tšernobõli põrgukatlas kiiritusega võidelnud Aleksandr hakkas jooma ja langes tihti tsüklisse. Kui Dima oli kolmene, siis isa suri. Ta maks ütles lõplikult üles. Visati korterist välja Veidi boheemlasliku ema kõrval kasvanud Dimat tabas teine löök, kui ta oli 11-aastane. Ühel õhtul koju tulles oli nende pisikese ühikatoa lukud vahetatud. Väikese nutva poisi silme all loopisid uued elanikud nende asjad koridori. Ka kastitäie Lego-klotse – poisi lemmikud, mille komplekte ostis ema pojale iga palgapäev. «Segased võlaküsimused,» ütleb ema Postimehele väljatõstmise põhjenduseks. Kaks järgmist aastat elasid Dima ja ta ema, kus juhtus. Sõbranna juures, varjupaigas, lasteaias, kus ema töötas, koridorides. Vahel elas Dima ka üksi lastekodus. Oli ka öid, kui väike Dima jalutas emaga lihtsalt mööda tänavat. Sihitult, sest kuskile polnud minna. Kord kui ema sai lasteaiast puhkuserahad, võeti Stroomi hotellis kolmeks päevaks tuba. Kogu raha läks korraga hingusele, kuid Dima oli õnnelik. «Magasin end korralikult välja,» ütles ta emale. Näljas Dima ei olnud. Ema rabas mitmel kohal nõudepesijana. Ennast oskas ta hoida, sest oli nooruses tegelenud saleduse hoidmiseks dieetnälgimisega. Kolmes esimeses klassis vaid neljadele-viitele õppinud Dima neil karmidel aastatel enam koolis väga ei tahtnud käia. Ta ei soovinud, et kellelgi jääks mulje neist kui kodututest. Ta häbenes, sest kõik riided ja muud asjad jäid maha Sõle ühikatuppa. Tuldi vaid nendega mis seljas. Mustade riietega ei tahtnud ta aga minna oma printsessi, balletitantsijast klassiõe ligi. Nii kadus Dmitri ka printsessi jaoks varsti pildilt. Ilmselt just see kogemus muutis poisi hiljem lausa närivaks puhtusearmastajaks. Ta riided pidid alati olema äsja pesurestilt võetud. Nii nagu ei tohtinud kellelgi jääda tema emast halba muljet, mis viis selleni, et poiss keelas emal osta rohkem kui paari pudelit siidrit. «Muidu arvatakse, et sa oled joodik,» noomis noormees ema. Kooli ei kippunud Kui Dima ja Irina said 2002. aastal endale Sõpruse puiestee ühiselamusse alla kümneruuduse toa, andis elu uue tagasilöögi. Toa tähistamiseks põrutasid nad ema puhkuseraha eest päevaks Soome Serena veeparki, kuid see enam ei aidanud. Ilus, uus ja puhas tuba ei aidanud emal üle saada aastatega kogunenud murekoormast ja täita rahakotti. «Kogu see masendus varises mulle kaela ja kahjuks kannatas selle all ainsana Dima. Just tema oli see, kelle peale ma kogu oma ängi valasin. Ta sai mu käest täiesti tühiste asjade pärast ja eriti just viimasel ajal,» ütleb ema. «See oli minu süü.» Ema ja poja suhted muutusid küll teravamaks, kuid pere hoidis kokku. Dima hoolis oma emast. Polnud ööd, kui poeg poleks kodust ära olnud emale jäetud teateta – ära muretse, olen seal ja seal. Polnud tööd, mida Dima kodus poleks osanud teha. Kodus saamata jäänud tunnustusvajaduse leidis Dimka valest kohast. Tal tekkisid uued sõbrad, samas Sõpruse puiestee ühikas elanud vanemad mehed. Needsamad, kellega koos Dmitri nüüd kohtu all on. See oli mullu suve lõpul, kui ehitusel tööl käinud poiss hakkas miskipärast sageli oma uute autoriteetide sabas sörkima. Seni täiskarsklasena ja ühegi karistuseta hakkama saanud Dima ellu tulid uimastid ning alkohol. «Kuid ta ei olnud mingil juhul paadunud narkomaan,» ütlevad isegi politseinikud. Pärast Veronika tapmist nuttis Dimka ema sõnul palju, nii nagu esimestel ülekuulamistelgi. Lahinal.
> Loe edasi |
