Aasta tagasi 7. oktoobril oli 16-aastasel Veronika Daril jäänud koolini viis minutit rahulikku kõndi, kuid kooli ta ei jõudnud. Tüdruku koolitee ja elu katkestas temast aasta vanem Dmitri, kelle neli püstolilasku pidid tabama Riigi Kinnisvara ASi juhatuse esimeest Tiit Ottist. Tallinnas Kreutzwaldi tänavale teadvusetult lamama jäänud Veronika Dari oli habras, siniste silmadega linalakk, kes kasvas üles üsna tavalises kodus ja peres, kus elu keerdkäikudest hoolimata üksteisest hooliti.Viimase tõestuseks on seegi, et sedavõrd keerulises olukorras kui seda oli pere purunemine kaheksa aastat varem, lasid Veronika vanemad oma kahel tütrel valida, kelle juurde pärast lahutust jääda. Pere vanimana – toona küll alles 8-aastasena – valis Veronika isa, paar aastat noorem õde Regina jäi emaga. Elu Lasnamäel Veronika elas koos isa uue perega Lasnamäel Linnamäe teel tavalise korrusmaja korteris, kus tal oli oma tuba. Aastatega oli pere suurenenud, lisaks lihasele õele Reginale oli Veronikal isa poolt noorem vend Svjatoslav ja ema poolt tumedalokiline pisiõde Aljona. Osseedi päritolu perekonnanime kandev Veronika isa Vadim on rahvuselt venelane, ema Leena poolenisti eestlane. Veronika mõrva uurimise ajal levis versioon, et tema surm oli kättemaks isale. Vadim Dari tegutseb transiidiäris, kus tema tööks on firma mehaanikuna autode tehnilise seisundi eest vastutamine. See versioon ei pidanud vett. Isa ja tütar said omavahel hästi läbi, aeg-ajalt lubas isa tütrele koolist popipäevi. Lihtsalt niisama. Neil päevil Veronika midagi erilist ei teinud, koristas kodu ja tegi midagi head süüa. Taustaks tõenäoliselt laulmas üks tüdruku lemmikartiste Shakira. Hoidis isa kingituse tuleviku tarbeks Pärast Veronika surma tõstis isa tütre toa ümber, et ei tekiks pettekujutlust, nagu võiks tütar ikka veel seal olla. Tuppa jäi alles lahtipakkimata kingitus isalt – idamaiste kööginõude komplekt. Veronikale meeldis kink väga, kuid ta tahtis neid hoida tulevikuks, oma isikliku kodu jaoks. Nädalalõppudeks läks Veronika ema juurde Muugale. Väikest õde Aljonat hoidis Veronika tohutult. Talle meeldis end koos temaga näidata, ja ehkki alles 16-aastane, poleks tal olnud midagi selle vastu, kui Aljonat oleks peetud tema enda lapseks. Veronika käis ühes linna parimas venekeelses koolis – Tallinna Kesklinna Vene gümnaasiumis. Põhikool oli edukalt seljataga ja ees ootasid kolm gümnaasiumiaastat klassis, kus Veronika oli üks popimatest tüdrukutest ja parimatest õpilastest. Õpetajate jaoks oli Veronika õpilane, kellega ei olnud kunagi probleeme. Kõik arvestused ja tööd olid alati õigeaegselt tehtud. Tunnistustele tulid ridamisi neljad-viied, ka tema käitumisele ei olnud midagi ette heita. Veronika läinuks kindlasti edasi ülikooli. Tõenäoliselt kunstiakadeemiasse. Teati, et tal oli kavas õppida arhitektuuri või disaini. Veronika oli andekas joonistaja, tema piltides oli seda miskit. Ta võttis oma annet tõsiselt ning käis end täiustamas kunstnikust eraõpetaja käe all. Päikseline tüdruk Koolikaaslastele oli ta tüdruk, keda teati üle kooli ja kellega taheti sõber olla. Ta oli ilus, päikseline, eriline ja samas nii tavaline teismeline – kandis teksaseid, saledal kehal hästi istuvaid toppe ja lühikest jopet, oma blondi pikka juuksepahmakat hoidis ta lahtiselt õlgadel. Veronikast oli sirgumas südametemurdja ja nii mõnigi koolivend oli temast salaja sisse võetud, aga leidus ka üks julge, kes tunnistas tüdrukule silmast silma, kõigest mõned päevad enne traagilist sündmust, et on temasse armunud. Esimesel ööl pärast Veronika surma ilmus tüdruk poisi unenägudesse. Veronika emale näis, et tütart saatsid elus ridamisi õnnestumised, kõik laabus, isegi aastatetagune autoõnnetus ei teinud tookord vaid nelja-aastasele tüdrukule viga. Õnnestumiste rida katkes sel 7. oktoobri hommikul, mil unine Veronika vajutas äratuskella kinni ja jäi seetõttu napilt maha tavapärasest bussist. Viis minutit hilisem buss viis Veronika valesti sihitud kuuli teele. Neli päeva hiljem suri ta teadvusele tulemata Mustamäe haiglas. Isa teadis, et Veronika pooldas elundidoonorlust, sest neil oli sellest juttu olnud. Veronika neerud said endale üks 35- ja 22-aastane mees, tema silma sarvkestad ja klaaskehad siirdati kahele väikesele lapsele. Isa tahtnuks, et ka tütre südant oleks siiratud, paraku ei ole see Eestis veel võimalik. Viha ei tunne Kolm kuud hiljem, pärast tulistaja selgumist, ütles Veronika isa, et ei tunne tapja vastu viha. Tütre kaotanud mees pidas tulutuks emotsiooniks süüdistada 17-aastast poissi selles, et ta ei oska tulistada. Ta otsustas leppida, et Veronika surm oli juhus. Veronika ema ei tahtnud mõrtsukast midagi kuulda ega teda iialgi näha. Tema soov oli tutvuda inimestega, kes elavad edasi tänu Veronikale. Tuba, mida Muuga majja tütre jaoks ehitati, ei jõudnud Veronika ära oodata. Ajakirjanduse põhjal koostas Agnes
Kuus |
