Ametnik ja ärimees – loll ja kurjategija?
(10)
07.10.2003 00:01
Indrek Tarand, kolumnist
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Indrek
Tarand kirjeldab, kuidas näevad kõverpeeglis välja ametnik, ärimees, ajakirjanik
ja poliitik.
Tegelikult on horisontaalteljel toimuv vastandus puudulik, kuna pole arvestatud vertikaalteljel toimuvaid mõjureid - kurikuulsat vastandpaari poliitik ja ajakirjanik. Ka neist peab keegi olema loll tint või alatu kurjategija. Kui eelnevatele gruppidele on pandud teesis negatiivsed omadused külge, siis proovime vastupidist. Lugege valjusti: «Aus ajakirjanik ja tark poliitik!» Nali naljaks, vaatleme korraks, mis toimub väljal, mille tippudes on kategooriad ametnik, ärimees, poliitik ja ajakirjanik. Kõverpeeglis näeb see välja nii: AMETNIK. Ootab poliitilist juhtimist, selle puudumise korral juhib ise oma parema äratundmise järgi. Vigu põhjendab poliitilise tahte puudumisega ning poliitikute populismi ja rumalusega. ÄRIMEES. Rabab tööd selle nimel, et otsustajad toimiksid tema äri eduks. Enamasti panustab kõigil rinnetel, «toetades» erakondi, toitlustades ajakirjanikke ning eelistades «omi» ametnikke. AJAKIRJANIK. Hangib infot (pahatihti «infot») kõigilt kolmelt ning vastavalt oma ettevalmistuse tasemele ja peatoimetaja näpunäiteile kuldab üht ja tõrvab teist. POLIITIK. Ebaedu põhjendab ametnikkonna vastuseisu ja ettevõtjate ekspordisuutmatusega, väga tihti ka opositsiooni või eelmise valitsuse vigadega. Eduks loeb toimivat erakonna rahastamise süsteemi ja poliitiliselt sõltuva ametnikkonna loomist. Ajakirjanikega silm silma vastu sõber, seljataga peab neid aga lollideks tintideks. Stereotüüpide tekkimine Stereotüüp, et kõik ametnikud on lollid, ilmus meie lugemislauale 1990ndate esimesel poolel ning enamasti oli tõestuseks mõttekäik, et kuna ametnik teenib vähem kui erasektoris tööd võttev inimene, siis on ta igal juhul saamatu. Seda teesi kultiveerisid esmalt ajakirjanikud, aga ka ärimehed (eriti munitsipaalametnikega suhtlevad) lõid kaasa. Poliitikud olid ettevaatlikumad, sest nad sõltusid oma tegevuses mingil määral ametnikest. Kuid kuna poliitikuil oli pidevalt vaja ametnikke vahetada, siis tagatubades oli muidugi rumala ametniku kontseptsioon vägagi kasulik. Kui Eestiski hakati muret tundma korruptsiooni üle, muutusid ametnikud korruptandi võrdkujuks. Alustasid seda juttu ettevõtjad, võimendasid ajakirjanikud.
> Loe edasi
|