Minimaalsele regulatsioonile vaatamata pole Eesti sotsiaalvallas oma õigusruumi euroopalikuks kohendanud. Vastu võtmata on ligi 30 õigusakti ning vaatamata korduvatele lubadustele on edasiliikumine olnud vaevumärgatav.

Nagu Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus poolteist aastat tagasi, nii suhtub ka tänane 3R koalitsioon sotsiaalküsimustesse pelglikult.

Samal teemal: GRAAFIK: Eesti teiste Ida-Euroopa riikide ja ELi taustal

Kaks valitsust sarnanevad selles, et mõlemad kardavad sotsiaalprobleemide kiiret lahendamist. Järgnevad näited kinnitavad, et sotsiaaltoetuste riigist on asi Eestis väga kaugel ning kartmise asemel oleks vaja end lõpuks kokku võtta.

Mida on vaja teha?

Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon ka konkreetseid näiteid Euroopa õigusruumi kuuluvate õigusaktide ja reeglite kohta, millega Eesti valitsus eelistab mitte tegelda.

Viimastel valitsustel pole olnud julgust tunnistada, milliseid Euroopa sotsiaalkoodeksi sätteid Eesti täna ei täida.

Hea, et vanaduspensioni miinimumtaseme saavutamine on seatud vähemalt eesmärgiks. Kavandatav maksureform ja vastuseis pensioniindeksi muutmisele töötavad kahjuks selles suunas, et paljuräägitud 40 protsendi tase jääb saavutamata.

Töö juures tervise kaotanud inimesed ja vanema kaotanud pered vajavad tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust. Seda seadust ei tehta üldse.

Pole ka näha, et valitsus sooviks tööandjate vastuseisu selle kindlustusliigi sisseviimiseks murda. Suhtumine riskide kindlustamisse tööõnnetuste ja kutsehaiguste vastu on Eestis Kesk-Aafrika Vabariigi tasemel.

Edasi, töölepinguseadus. Tööturu sotsiaalpartnerid, tööandjad ja ametiühingud on paljudes küsimustes kokkuleppele jõudnud, valitsuse sammudest pole aga kuulda kippu ega kõppu. Kahel järjestikusel valitsusel pole jätkunud arusaamist, et töötaja on töölepingu nõrgem pool ja seetõttu peab teda seadus ka rohkem kaitsma.

Võrdõiguslikkuse häbi

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmine on takerdunud justiitsministeeriumi vastuseisu ning Riigikogus nappiva mõistuse taha. Kui soolise võrdõiguslikkuse teema kutsub ühe Euroopa riigi parlamendis 21. sajandi alguses esile rahvasaadikute ilkumise ja seksistlikud naljad, siis on minul häbi.

Sotsiaaltoetuste ja pensionide suuruse osas Euroopa Liit iseenesest midagi kaasa ei too. Toimetulekupiiri muutmine või sotsiaalteenuste korraldamine on liikmesriigi sotsiaalministeeriumi pädevuses ning sõltuvuses riigieelarvest. Nii nagu ka pensionide või peretoetuste kasv. Seoses maksulaekumiste ja hindade kasvuga toimub loomulikult dünaamika ka selles valdkonnas.

Üldine palgatõus tekitab surve ka pensione tõsta. Samas aga hakkavad hoolekannet mõjutama kindlasti muud ELiga liitumisest tulenevad protsessid: investeeringud tööturul kehvemal positsioonil olevatesse inimestesse, võrdsete võimaluste tagamine ja kolmanda sektori areng.

Eesti kodanike kogemused seoses teiste riikide sotsiaalhoolekandesüsteemidega tõstavad ilmselt teadlikkust ning võib-olla ka nõudlikkust, saamaks üle Eesti süsteemi kitsaskohtadest.

See kõik võtab päris kaua aega.

Töötu abiraha on 400 krooni kuus alates 1998. aastast. Valitsus on teatanud, et abiraha ei suurendata.

Samal ajal on valitsus ja parlamendi enamus andnud oma eitava seisukoha seadusemuudatusele, mis lubaks töötul saada samaaegselt nii töötu abiraha kui väljamakseid vabatahtlikust töötukassast. Töötaja on vabatahtlikult end kindlustanud võimaliku töökaotuse vastu ning riik peab sellist tegevust ebasoovitavaks!

Esimese lapse toetus on 150 krooni kuus alates 1997. aastast. Kaks järjestikust valitsust on teinud miljardikrooniseid lisaeelarveid, raporteeritakse riigieelarve mahu rekordilisest kasvust 2004. aastal, kuid esimese lapse toetust ei kavatsetagi tõsta.

Seesama valitsus, kes kuulutab, et perepoliitika on prioriteet, reklaamib vanemapalga ideed majanduslikku kihistumist süvendaval ja avalikkuse õiglustunnet riivaval kujul kui riigi hoolitsust lastega perede eest.

Arvestades maksureformi käigus kujunevat eelarveauku ning valitsuse kava täita see kaudsete maksude lisamisega, on ilmselge, et madalapalgalised hakkavad edaspidi kinni maksma jõukamate kasvavat heaolu.

Maksureformis sisalduv kavatsus alandada üksikisiku tulumaksu määra 20 protsendi tasemele võib tähendada palkade külmutamist. Valitsuse esindajad ise ju möönavad: madalam tulumaks jätab inimestele raha rohkem kätte, milleks siis veel palka tõsta?

Paraku tasutakse sotsiaalmaksu jätkuvalt brutopalgalt. Järelikult, tulu teenivate inimeste sissetulekud suurenevad ning paraneb ka ostuvõime (sealtkaudu surve hindade tõusule), kuid laekumised pensioni- ja haigekassasse ei suurene.

Valitsus on teatanud, et aastateks 500 krooni tasemele tardunud toimetulekupiiri ei tõsteta. Millal küll jõuab koalitsioonini teadmine, et tulu teenivate inimeste kõrval on Eestis ligi sama palju inimesi, kes ei teeni tulu ning kelle elu läheb riigi võimaluste kahandamisega nirumaks.

Euroopa Liidu liikmesriigid kulutavad keskmiselt 2,7 protsenti sisemajanduse koguproduktist aktiivsele tööturupoliitikale. Eesti vastav näitaja on 0,2 protsenti! Valitsuse eelarvekava ei näe ette tööpoliitika täiendavat finantseerimist, kuigi just see valdkond on Eesti arengu ja inimeste heaolu seisukohalt vaadatuna võtmetähtsusega.

Veelgi enam - valitsuskoalitsioon ei soovi kõrvaldada ka takistusi töötajate kvalifikatsiooni tõstmiseks.

Nii näiteks lükkas valitsus tagasi Mõõdukate ettepaneku vabastada töötajate tasemekoolitusse investeeritud summad erisoodustusmaksust. Millal küll valitsus saab aru, et see ei ole opositsioonierakonna tüütu vigin: investeeringuid tööjõu kvaliteeti ei nõua mitte ainult ametiühingud, vaid ka tööandjad.

Tervishoiule lisaraha

Euroopa Liidus on kodanike tervishoiuteenustega kindlustamine liikmesriikide pädevuses. ELi tervishoiualased regulatsioonid on senini suures osas olnud suunatud töötervishoiu parandamisele ning üksikutele probleemidele (nagu aids või vähk). Raviteenuste kättesaadavus on otseselt seotud sotsiaalmaksust laekuvate summadega, sotsiaalmaksu määra muutmist aga ei ole seni ette pandud.

Seega on muutused tervishoius ja selle rahastamises seotud muude teguritega, näiteks vananemise, ravitehnika kallinemise ja palgatõusuga. Kui teiste riikide kogemusi vaadata, siis mõjutavad arengut ka patsientide suuremad nõudmised oma tervisele ja kogu tervishoiusüsteemile.

ELiga liitumine kindlasti kiirendab mõningaid tendentse (näiteks palgatõus, raviteenuste kallinemine, patsientide teadlikkuse kasv).

Pärast ELi laienemist tekib ilmselt surve ravijärjekordade lühendamisele, mis tähendab teatava uue tasakaalu leidmist tervishoiukulutuste vajaduse ja ravi kättesaadavuse vahel. Nagu eespool viitasin, Eesti meditsiinisüsteemi finantsvõimalused aga lähiaastatel ei parane.

Kokkuvõttes on Euroopa Liidu otsene mõju Eesti sotsiaalsfäärile väike. Prognoosida saab suuremat kaudset mõju aastate pärast, kui eestlased on asunud paremini teadvustama teiste liikmesriikide sotsiaalhüvesid. Eesti tähtsaim probleem sotsiaalsfääris on tegemata töö seaduste harmoneerimisel.

Kahjuks on Eesti praegune 3R koalitsioon langetanud valiku «nähtamatu käe» ja «õhu- kese» riigi kasuks, mis ei luba lähiaastateks prognoosida ülalkirjeldatud mahajäämuse heastamist.

Peaminister Juhan Parts on küll deklareerinud, et NATO ja Euroopa Liidu liikmestaatus on avanud Eesti ees järjekordse arengufaasi, kuid paljudes tundlikes eluvaldkondades pole arengut ette näha.

Toomas Hendrik Ilves on Euroopa Parlamendi vaatlejaliige (Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei), välisminister aastatel 1996-1998 ning 1999-2002.Artikli aluseks on Riigikogu tarvis koostatud raport, mis uuris Euroopa Liidu mõjusid erinevatele eluvaldkondadele.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.74