Pianist Margus Kappel mängib täna, sünnipäevaõhtul pilli, kuid sõitis lõõgastumiseks üleeile Tallinna lähedale suvilasse. Foto: Liis Treimann

Kas sünnipäev on teie jaoks päev, mida väärikalt tähistada?

Enam küll mitte! Kui saad 30, siis on ehk veel huvitav, aga tänaseks on neid sünnipäevi juba nii palju olnud, et vahet pole – üks ees või teine taga. Sünnipäeva õhtul olen Scotland Yardis tööl.

Mis elu üldse elate?

Elan ikka sellist tüüpilist elukutselise muusiku elu: mängin endiselt Rock Hotellis ja mõned esinemised teen üksinda. Ausalt öeldes mulle meeldib taustamuusikat mängimas käia. Aga see on tore seni, kui keegi ei vaata – kui jälgima hakatakse, siis on midagi viltu.

Tähelepanu keskmes olemine teid häirima ei peaks – aastakümneid ju laval oldud.

Ei häirigi. Kui uus bänd tuleb ja saab tuntuks, siis on tõesti paar-kolm aastat sellised hullumeelsed ajad, kuid hiljem läheb see kõik normaalsetesse rööbastesse.

Kui te sellele rajule ajale tagasi mõtlete, mis kõigepealt meelde tuleb?

Vastus on lihtne: noorus, noorus, noorus! (Naerab.)

Kas see teid ka naerma ajab, kui räägime Eesti staaridest ja tähtedest?

See on ju väga hea! Eks varem anti ju ka kuldplaate välja ja mulgi neid kodus neli tükki. Kõige parem oli sealjuures aga see, et ega klaverit polnud ju tolleaegse võimenduse juures üldse kuulda – mulle anti kuldplaat rohkem nende grimasside eest.

Ajada vaikselt oma asja, mängida tellitud üritustel – pole suur kunst. Enam pole ka fännide horde, kes loobiks lavale pesu ja lilli?

Igasuguseid aegu on olnud. Aga vaata, kui keegi hakkab rääkima sellest, et ta teeb suurt kunsti, siis oleks tal viimane aeg minna ravile.

Mida ta ravima peaks?

Lobisemishimu. Hoidku suu koomal ja tehku seda nn suurt kunsti! Kas sa seda ka tegelikult teed, saavad öelda ainult teised. Sa ei saa enda kohta öelda, et täna kella neljast kuueni teen ma suurt kunsti! See on õõnes ja seda ei usu keegi.

Aga ise – kas te siis pole tundnud, et rutiinse töö käigus tekib kirgastav hetk – noh, et asi kisubki sinna suure kunsti kanti?

Kui nüüd päris aus olla, siis on ju suurem osa sellest, mida suure kunsti sildi all tehakse, täiesti jama. See mõiste on minu meelest eesti keeles väändunud ja see ei tähenda enam seda, mida ta võiks tähendada. Ma väldin sellist kõrgelennulisust. Minu jaoks on see pigem seotud hetkedega, kui kuulen ükskõik mida, ja taevas hoidku! – paar korda olen isegi mängides seda tundnud, et vaat nüüd ON HEA või isegi VÄGA HEA!

Kui selline atmosfäär püsib ja seda koged, siis seda võiks minu arvates tagasihoidlikult kunstiks nimetada.

Kuhu ise ennast muusikailmas paigutate?

Mitte kuhugi. Las teised paigutavad, minu asi on teha.

Mida praegu teete või teha sooviksite?

Teles algab taas «Tähed muusikas» hooaeg. Aga kõige rohkem tahaks praegu hoopis ära sõita – ma polegi suvel saanud puhata. Tahaks ujuda ja...

... ja mulatitarid kannaks külmi kokteile basseini äärde?

Seda jõuan veel ise teha. Täpselt väljendades saan puhata vaid siis, kui minu ja muu maailma vahel on vesi. On see siis Väike väin või Punane meri, vahet pole, peaasi, et kõik teavad, et mind ei saa kätte.

Millal teile kohale jõudis, et töö ja isikliku elu vahele tuleb tõmmata selge piir, muidu on n-ö juhe koos?

Vaata, kui sa oled 18, siis võid öö läbi pidu pidada ja hommikul paned jälle uue auruga ning rabad veel vahepeal töö teha. Aga lõppkokkuvõttes muudab see närviliseks ja väsitab. Kuna olen vabakutseline, käib minu töö ikka 24 tundi ööpäevas.

Olete kunagi palgatööl ka käinud või oletegi sellist lindprii elu elanud?

Olen küll! Isegi teles olen töötanud, kuid peamiselt olen tõesti olnud kogu elu vabakutseline ja ameteid lihtsalt selle kõrvalt pidanud.

Esimene sissekanne tööraamatusse on mul Haljasalade Trusti tööline. Mul olid suured oksakäärid, millega pidin Vabaduse puiesteel puid lõikama. Selle raha eest ostsin endale koguni maki, mis on mul siiani alles.

Aga kui öösel töötada, ega siis päeval mapiga ringi ei jookse ja ega ma nii väga distsiplineeritud töötaja ka ei olnud.

Olete oma loomult pigem boheemlane või pragmaatik?

Olen tähtkujult Neitsi ja nendel inimestel istuvad need kaks asja kenasti koos, üks pool ei sega teist. Kui räägitakse tööst, manavad paljud silme ette mutrivõtmed, mul on aga muusiku kutse. Olen seda õppinud, seda ma oskan ja seda ka teen – ma ei pea siin mullikesi ajama ega kartma, et keegi äkki paljastab mu, et sellest, mida ma teen, ei jaga ma midagi.

Eluhoiakud saab inimene kodust kaasa, mis keskkonnas te kasvasite?

Räägime lihtsalt – minu käest ei küsitud ja mind pandi viieaastaselt klaverit õppima, nii et jutud kõigest suurest ja ilusast võivad ära jääda.

Minu isa oli Toomkoguduse organist ja meie kodus jäid alles need väärtused, mida Nõukogude võim nii hoogsalt välja püüdis juurida. Olen ka ise praegu sama koguduse liige.

Kui aga üldse kirikust või religioonist rääkida, siis kristlus hoidis väga tuntava osa eesti rahvast siiski ka Nõukogude ajal vaimselt tervena. Kui mõtlen oma pojale, siis on noored ju tänapäeval kõik ise nii targad, et mis ma siin ikka nii väga õpetan!

Margus Kappel

Haridus: Tallinna Riiklik Konservatoorium, pianist

Töö/bändid: Rock Hotell, L. Saarsalu Bänd, Ultima Thule jt

Perekond: vabaabielus, poeg Karl-Olaf

Hobid: kokkamine, vanad makid ja grammofonid

Pianist Margus Kappel mängib täna, sünnipäevaõhtul pilli, kuid sõitis lõõgastumiseks üleeile Tallinna lähedale suvilasse.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: