Teisipäeval avalikuks saanud kahe Eesti suurima bussifirma Sebe ja Taisto Liinide üheaegne hinnatõus, mille tulemusel maksab näiteks Tallinnast Tartusse sõit juba 140 krooni, sünnitas kohe jutud kartellikokkuleppest.

Samal teemal: Sebe tõstis Tallinna-Tartu liinil piletite hindu

Kes Eesti bussimaastikku ja seal tegutsevaid ettevõtteid vähegi tunneb, teab ka, kui absurdne selline jutt tegelikult on. Pruugib vaid üles otsida mõned aastatuhande vahetusest hiljem ilmunud artiklid bussiärist, et mõista, millised on nende kahe firma vahelised suhted. Nagu kass ja koer on isegi leebelt öeldud ning nii ei ole imekspandav ka Sebe juhtide kommentaar, et Taistoga istuksid nad läbirääkimiste laua taha kõige viimasena.

Kartellilepetest on Eestis räägitud palju ja igal võimalusel. On räägitud nii nende vajalikkusest kui ka võimatusest, sest ettevõtjatele oleks sellised kokkulepped nii mõnigi kord väga mugavad.

Aga nagu ütles üks Eesti suurima piimatööstuse juht – kartellilepe oleks hea, sest sellest võidaks kõik, aga Eesti ettevõtjad ei suuda ju isegi selles kokku leppida. Eestlase lemmiktoit olevat ju ikka teine eestlane.

Samas ei ole kahtlust, et kartellikokkuleppeid on Eestis sõlmitud enam kui küll, mis sellest, et konkurentsiamet neid eriti tuvastanud ei ole. Nii mõnigi riigiamet lihtsalt ei hiilga oma töötulemustega. Kui me vaatame samas, mis toimub Eesti kaubanduses või näiteks kinnisvara-ehitussektoris, ei jää vist küll kahtlust, et nii mõnelgi korral on ettevõtjad suutnud teineteise söömist vältida.

Mõne nädala eest kartellikokkulepete võimalikkust puudutava küsimuse õhku visanud Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas sai vastuseks seisukohtade valingu, milles tema juttu põhjendamatuks ja vaat et rumalaks nimetati.

Üllatav ei olnud ka see, et kõige enam kriitikat pälvis see just ettevõtjate seas. Tegelikult küsis Kallas aga küsimuse, mis paljude tarbijate huultel juba ammu püsinud, kuid jäänud välja ütlemata.

Samas ei tohi unustada sedagi, et paljud kartellijutud on tegelikult tingitud Eesti väiksusest, kus kõik kõiki tunnevad ja seeläbi ka info kiiresti liigub.

Ühes firmas otsustab keegi midagi teha, keegi lobiseb selle kas siis meelega või kogemata välja ja teine ettevõte saabki samamoodi käituda. Hindu puudutavates küsimustes ei ole juba ammu kahtlust, et kõik nii ainult kallimaks läheb – ostjatel läheb ju nii hästi, et paljud enam hindu ei vaatagi.

Riigi ametkonnad võiksid aga oma tööd ikkagi põhjalikumalt teha, sest kui meil ongi vähe kartellikokkuleppeid, on neid tõenäoliselt siiski avastatust rohkem.