Nende süda lõhkes või nad lahkusid ise elust enne loomulikku ootushorisonti. Mitmed neist ja iseäranis Ott Arder, keda (kirjandus)avalikkus tundis eeskätt kõuehäälsetest kõnedest ja vahelehõigetest, olid suured elukunstnikud. Boheemlik lapshing, kel sõbraks alkohol, palus juba esikkogus «Üks kõiksus» (1982): «Ja andke andeks mulle lapsepõlv,/ mis lõppeda ei taha.»Eeskätt lasteluule Tõeliselt leidis ta ühise keele oma avala ja tundliku hingega aga lastele kirjutatud luules, millest Leelo Tungla koostatud kogus ka üks peatükk – Ott Arderi kirjastajatele esitatud karmil nõudel versaalis trükitud tekstid, selleks et vanaema näeks lapselapsele ette lugeda ja lapsel endalgi oleks kergem veerida. Ott Arderi lasteluule on tulvil vimkasid, absurdseid mõtteseoseid, kuid neid ümbritseb heasüdamlikkus. Leelo Tungal võrdleb oma kaasaelavas ja faktiküllases saatesõnas «Ikka olla loetav» Ott Arderit luuletava jõuluvanaga, «kelle mänge mängivad mõnuga kaasa nii mudilased kui ka soliidses eas inimesed, kes justkui teavad, et jõuluvana pole olemas, aga ei pea seda oluliseks». Arder otsis ja leidis oma luulele toetavat/võimendavat pinda ka teistest kaunitest kunstidest. Tema lasteluule peamiseks illustreerijaks – taaskord autori kangekaelsel ettekirjutusel kirjastajatele – sai Priit Pärn, kelle stiil sobis Arderi mängulisusega ja kelle illustratsioonid «ei ilusta» teksti, vaid on sellega aktiivses dialoogis. Niisama viljakaks osutus Arderi koostöö helilooja Rein Rannapiga, kes viisistas paljusid tema laulutekste ja ka luuletusi. Ott Arder oli Tungla sõnul otsekui Ruja «õueluuletaja», ent tema tekstidele tehtud laule – või on Arder ise kirjutanud tekste juba sündinud viisidele – on nii Rock Hoteli, Karavani, Ultima Thule, Singer Vingeri, Kukerpillide kui Fixi repertuaaris. Eksistentsiaalne äng See ongi andnud põhjust pidada Ott Arderit samasuguseks rahvalaulikuks, nagu see tiitel on kinnistunud Hando Runnelile. Arderi laulutekstid ei ole tühjad sõnakõlksutamised à la «ma tahan sind, sa tahad mind», nagu see ingliskeelse popkultuuri survel on paraku praeguses eesti popmuusikas igapäevane asi. Tasub vaid lugeda Arderi tundlikke ja erootilisi armastusvärsse («Mälu», «Numbritel on igatahes puudulikud lõhnad», «Meenutus», «Öövarjutus»), et mõista tema luule sõnataguses sügavuses varitsevat olemise ängi ja tunnete haprust, mida varjama oligi mõeldud seesama väline rämedus. 1950. aastal sündinud Ott Arderi luule asetub 1970ndate luulekogemuse taustale, kuuludes sellessesamasse luuletajate «pesakonda», keda esindab koondkogu «Närvitrükk» (1971) (Joel Sang, Toomas Liiv, Johnny B Isotamm, Jüri Üdi). Viimast on ta ise pidanud oma õpetajaks, rääkimata sõbrasuhtest, mis kahe mehe vahel valitses. Ja teised Eesti luuleloos – kui tuleb tegemist teha nimeloendiga – asetub Ott Arder rubriiki «ja teised». Ta ei domineeri peavoolus, ta on olnud suurepärane jäljendaja, motiivide pastišeerija, ümbermängija, edasiarendaja. Me loeme Arderit ja tunneme ära kord Talviku, kord Üdi/Viidingu, kord Vanapa. Ent mis oleks peavool, kui seda ei ümbritseks suur hulk teisi luuleisiksusi, kelle loomingus peegeldub mitte ainult nende endi aeg, vaid ka ümbritsev luuleilm? Ott Arder oli just niisugune luuletaja. Õigupoolest on, sest ta on ikka loetav, mida ta ise on kinnitanud olevat hea luule eelduse («Oma lugejale heale»). Raamat Ott Arder. «Luule sünnib kus sünnib kui sünnib.» Koostanud Leelo Tungal. Tänapäev, 2006, 301 lk. Ott Arderi loomingulised partnerid tunnustavad tema annet Ott Arderiga oli nii, et ülikoolis oli üks Rakvere poiss – Ott ise on ka Rakverest –, kellega me olime sõbrad. Ja tema kaudu me Otiga tuttavaks saimegi. Kui Oti esimene lasteraamat «Bumerang» oli 1980 tulemas, siis Ott oli see, et tuli ja pakkus mulle, illustreeriksin seda. Ta surus nagu kirjastusele peale, sest lastekirjanduse toimetuses oli oma inimeste-illustraatorite ring. Minu stiil nagu hästi ei sobinud neile. Aga siis mingil hetkel ma sain siiski illustreerida. Ja see skeem hakkas korduma: kirjastus heameelega ei soostunud mind võtma, siis oli pikk paus, marineeriti pool aastat, ja siis äkki selgus, et raamat on vaja kuu ajaga valmis teha. Töö Otiga käis aga niimoodi, et tema tõi oma tekstid ja siis kohtusime uuesti, kui pildid olid juba valmis. Tema ja ka minu jaoks oli tekst valmis, lõpetatud asi. Mina pidin nüüd siit edasi minema. Harjumuspärane illustratsioon on see, et kui tekst räägib kassist, siis joonistatakse kass. Aga mulle endale meeldib siiski «kruttida» mingit omamoodi kujundit või lugu. Selline oli mu suhe ka Arderi luulega. Priit Pärn
animaator Meie koostöö algas nii, et Ott tuli minu juurde ja pakkus oma tekste. Siis see koostöö järjest tihenes, kuni pop-Ruja perioodil 1980ndate alguses oligi Ott Arder kujunenud minu põhiliseks loominguliseks partneriks. Ruja hiilgeaegadel me Otiga koos kogu aeg töötasimegi. Pooltel juhtudel oli nii, et Otil oli tekst enne ja mina kirjutasin muusika, aga pooltel taas oli minul enne meloodia ja Ott kirjutas selle peale sõnad. Mõned üksikud olid küll luuletused, aga enamik oli siiski spetsiaalselt lauluks kirjutatud. Me oleme kirjutanud üle neljakümne lastelaulu. Neid oli lihtne viisistada, sest Ott hoidis teatavat kindlat rütmi. Minu meloodiale kirjutatud tekstid sündisid tal põhiosas «ühe raksuga». Kui tal vaim peale tuli, siis võis ta mitu lauluteksti järjest kirjutada. Aga samas sattus olukordi, kus tuli küllalt palju vaeva näha ja vaidluste kaudu sõnarõhud muusikaliste rõhkudega kokku viia. Seda pean küll ütlema, et raske oleks ette kujutada pop-Ruja perioodi ilma Ott Arderita. Kui Ott poleks olnud seal abiks oma vaimukate tekstidega, siis poleks ilmselt ka Ruja saavutanud sellist populaarsust, nagu tal oli. Rein Rannap
helilooja |
kõik galeriid
