Avalikkuses on palju kurdetud, et riigile kuuluvates
äriühingutes valitakse juhtkondi segastel põhimõtetel ning kui nende leidmiseks
korraldataksegi konkurss, siis jäävad sealsed valikukriteeriumid tihti
arusaamatuks.
Eesti Post on otsustanud tõestada vastupidist ning korraldab juhatuse esimehe ja ühe liikme teenistuslepingute lõppedes konkursi hoolimata sellest, et neile meestele midagi ette ei heideta. Osalt on see muidugi mõistetav, sest firma eelmisel juhil, kes valiti küll konkursi käigus, oli väga tugev poliitiline kõrvalmaitse ning ootuste kohaselt suutis ta firmas kokku keeta paraja segaduse.
Omaette teema on aga see, miks postifirma praegune juht Peeter Raudsepp enam oma kohal jätkata ei taha.
Mehe väited, et raske on juhtida firmat, kus poliitilised otsused kipuvad majanduslikke üle kaaluma, peaks iga poliitiku tõsiselt mõtlema panema. Paraku tõestavad need sõnad vana tõdemust, et riik ei ole alati kõige parem omanik, sest poliitilised valikud ei lähtu tihti mitte riigi ja rahva huvidest, vaid ühe erakonna vajadustest.
Statistika põhjal vanurite arv järjest kasvab. Sotsiaalpoliitika edendamata jätmise korral tuleks Eestil kaaluda eutanaasia legaliseerimist, leiab psühhiaater Jaan Olari.
Rõõm jalgpalliedust paneb eurooplased unustama kodus valitseva viletsuse, kirjutab Martin Kala. Kogu Euroopale on uuestisündi, kas või jalgpalli kaudu, hädasti vaja.