Kogu välispoliitika ei ole julgeolekupoliitika, nende kahe sõna vahel ei ole võrdusmärki. Kuid ka välispoliitika professionaalid peavad endalt küsima vahetevahel sama lihtsalt nagu inimene tänavalt: milleks meile välispoliitika, kui see ei paranda riigi ja rahva julgeolekut? Milleks meile kõik need visiidid ja lepingud, konverentsid ja foorumid, kui need pole millegi ühemõttelise ja käega kombatava teenistuses? Kui elulistele küsimustele antakse hämaraid vastuseid, mis selgitavad maailmas toimuvat kõhklevas «ühelt poolt ja teiselt poolt»-stiilis, siis võivad need olla akadeemiliselt kui tahes õiged, ent ei rahulda kedagi. Me peame endale ikka ja jälle kordama, et välispoliitika on julgeolekupoliitika rohkem kui midagi muud. Riigi välisteenistus on riigi eesliin. Mäletatavasti väitis Archimedes, et antagu talle toetuspunkt, siis tõstab ta maakera paigast. Meie eesmärk ei ole maakera paigast nihutada, kuid võtkem toetuspunktiks julgeolekuproblemaatika, et katsuda enam mõista nii maailma kui ka meie välispoliitilist tegevust selles maailmas 2006. aasta kevadel, ja lootkem, et paigast nihkub mõni kinnikiilunud mõte. Mida sisaldab mõiste «julgeolek»? Väga paljut, alates igaühe soovist jõuda õhtul turvaliselt koju ja lõpetades Eesti riikliku eesmärgiga saada aastal 2020 ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Kunagi väljendus julgeolekuprobleem vaid sõjas ja rahus. Rindejoont ja vastaspooli kujutab igaüks ette. Selline näeb tavateadvuses välja traditsiooniline ehk kõva ehk sümmeetriline julgeolekudimensioon. Aga niinimetatud pehmed, uued ja mittesümmeetrilised julgeolekuprobleemid on viimastel aastakümnetel hakanud nii omavahel kui vanadega põimuma ja olukord on muutunud keerukaks. Markeerigem asjade seisu näiteks selliste küsimuste kaudu: - Kas nõndanimetatud pehmed ja kõvad ohud on üleüldse alati eristatavad? - Kas energeetikajulgeolek on ühenduses ka keskkonnajulgeolekuga? Näiteks õli täis tankerid ja tsisternid Soome lahel ja Tallinna kesklinnas kui majanduslik vajadus ühelt poolt ja kui võimalik looduskatastroofi allikas teiselt poolt. - Kui Eesti mehe keskmine oodatav eluiga on ainult 66,3 aastat, siis kas eestlaste vilets tervis ja negatiivne iive on meie julgeolekuprobleem number 1, 5 või 37? - Kas tööjõu liikumisvabaduse suurenemine Euroopas tänavu kevadel on ainult puhas rõõm või sisaldab ka julgeolekudimensiooni? - Kas maailmakaubanduse tõmblused, näiteks naftahinna tõus aprillis üle 70 dollari barrelilt, kusjuures aasta eest oli see alla 50 dollari barrelilt, mõjutavad meie majandust hetkel ohtlikult? - Kas Eesti riik on kasutanud praegusel meediaajastul oma julgeoleku tugevdamiseks piisaval määral ära kõiki meediakanaleid – nii sisemaal kui välismaal? Ja nii edasi. Me võime defineerida, et sise- ja välise julgeoleku põimumine on tingitud kolmest asjaolust. Esiteks delegeerib rahvusriik oma suveräänsuse teostamise aspekte rahvusülestele kehanditele, nagu seda teevad Euroopa Liidu liikmed (näiteks Schengeni lepingu raames). Tuntud eurooplane Robert Cooper täpsustab lõikava elegantsiga: «Postmodernse riigi jaoks tähendab suveräänsus kohta laua ääres.» Teiseks. Globaliseerunud maailmas on ohtude leviku kiirus meeletult kasvanud ja see tõsiasi vähendab rahvuslike piiride tähendust. Ning kolmandaks on ainuvõimalik tõrjuda globaalseid ohte kollektiivselt. See sunnib meid kaaluma iga sisejulgeolekulise otsuse rahvusvahelisi aspekte ja vastupidi. Uute, mittesõjaliste ehk mittekonventsionaalsete julgeolekuohtude spekter on väga lai. Julgeolekupoliitika aluste vastuvõtmisel 2004. aastal peeti Eestile ohtlikuks vähemalt kaheksat seda laadi nähtust – alates terrorismist ja lõpetades sotsiaalsete ning infotehnoloogiliste ohtudega. Mõned neist, nagu terrorism, ohustavad meie demokraatlikke väärtusi ja riikluse aluseid. Teiste, näiteks nakkushaiguste ohvriks võib langeda iga inimene. Kuid narkomaania, laastavad taudid ja isegi terrorism on inimkonna kaaslased olnud ometi aastatuhandeid! Tänapäeva ohtudeks muudab neid leviku ebatavaline kiirus ja ulatus, mis näiteks üksiku viirusemutatsiooni võib päevadega muuta globaalseks ohuks. Ning riigipiirid on nüüdisajal madalamad kui Hiina müür! Uute ohtude maailmas jääb reageerimisaeg üha lühemaks ja see võimendab meie kõigi ohutunnet. Laenates sõjanduse terminit, on maailm pidevalt võimaliku üllatusrünnaku olukorras. Inimlikult suurendab see nii üle- kui alareageerimise ohtu. Üllatusmomendi kartus toidab muidugi ka meediaspekulatsioone. Terrorism kui märksõna seisab julgeolekupoliitilises kõnepruugis juba pikemat aega teistest hirmutavalt eraldi. Eristaatuses. Alates 1996. aastast on ÜRO liikmesriigid pidanud läbirääkimisi ÜRO terrorismi vastase üldkonventsiooni ettevalmistamiseks. Konventsioon peaks andma seni rahvusvahelises õiguses puuduva terrorismi määratluse. Paraku – vaidlused ÜROs kestavad. Selles, et kokkulepet saavutada ei suudeta, on oma roll olnud Palestiina probleemil, mistõttu terrorismi määratlemine on asendunud pika vaidlusega, kuidas piiritleda legaalseid ja mittelegaalseid meetodeid võitluses okupatsiooni vastu.
> Loe edasi |
