Kitarrist Piret Järvis. Taustal Peeter Jõgioja, kes peagi pakub 15 000 inimesele kontserdi tipphetke. Foto: Ergo Kuld

Lauluväljakul toimus uskumatu lavashow

Pannakse kokku, et laulda mingit eurolaulu, siis pannakse lindi järgi suud liigutama Eesti maakohtades, siis aga järsku viiakse Saksamaale, et sealse produtsendi piitsa all kitarrisid «mängida» ja laulda.

Nende ümber käib pidev meediakära ja sebimine, aga tüdrukud (kuigi VNi liikmed on 20 ringis, peavad nad oma imago järgi ikka tüdrukud olema) ise saavad vaid vaikselt jälgida, mis toimub, ja täita käske. Kodumaa nimel.

Ka VNi nn megakontsert lauluväljakul 5. juunil kandis sama pitserit; suuri sõnu, suuri ettevalmistusi, suurt kära, suurt müra tehti nende ümber, aga nad ise jäid ikka kohmetuteks mitte väga noorteks tüdrukuteks, kes täpselt ei tea, mida nad teevad ja miks.

Kontsert ise oli kavandatud peaaegu et popfestivaliks. Õhtujuht, N-Euro Marek Sadam sai oma ülesandega muidu toredasti hakkama, aga kippus lavalt puuduma just siis, kui teda kõige rohkem vaja läks. Lina ees esinevaid soojendajaid oli üle kümne (s.h Van Gogh, Ice Cream, Dynamint, Miau, Cookies, Glow jt). Enamasti esitasid tuimalt paar lugu.

Savisaar pidas kõnet

Minister Urmas Paet pidas ninjadele halearmsa ülistuskõne. Rootsi diskutrio Da Buzz oli soojendusesineja alandavast seisusest hoolimata professionaalne trupp, kes ka oma suhteliselt põgusa esinemisega suutis rahva kiiresti kuumaks kütta.

Edgar Savisaart ähvardas äge «buu», aga ta pani oma oraatorivõimed maksma ja meelitas välja rea tüdrukute kiljeid.

Natuke enne kella 10, kui Vanilla Ninja pidi lavale tulema, üritas Marek Sadam rahvast käsi tõstma ja kisa tegema õpetada. Sellele järgnes pooletunnine mikrofonipaigaldajate ja juhtmevedajate esinemine, mida saatsid naljakad soundcheckihelid, mille peale ka VNi fännid elevust üles näitasid.

VNi tegelikust tulemisest hakkasid ette pikalt märku andma pateetilised fanfaarihelid.

Siis aga kiskusid lavapoisid valge lina maha ja publiku silmale avanes igasugu valgustite ja helgiheitjatega ülekoormatud lava, kus päris pillimehed olid siivsalt tagaplaanile hämarusse paigutatud. Ainult trummar Peeter Jõgioja asus suurel uhkel poodiumil.

Suure tulepurskamise saatel saabusid lavale ninjad ise, nende kasvu kohta hiigelsuured kitarrid kaelas tolknemas. Alustati muidugi «Tough Enoughiga». Tüdrukute hääl soolosades oli arglik ja vaikne, ainult refräänid kõlasid kahtlased võimsalt. Ninjad ei liigutanud end esinemise ajal eriti rohkem kui Kraftwerk, peamiselt nõksutasid püüdlikult peadega.

Kitarrid nende kõhtudel sobisid nagu sadulad sigadele. Päriselt nad ei ju ei mänginud ja ega see imiteerimine just ehtne välja näinud. Veel paar lugu nende uuelt LP-lt ja siis kõndisid piigad minema. Algas tõelise show ehk Jõgioja aeg.

Jõgioja teenitud aujärg

Tulemöllu saatel näitas mees, mis oskas (veidi ka teised saateansambli liikmed). Kahjuks liiga lühidalt. Ninjad kobisid taas lavale ja esitasid edasi saksa produtsendi kalkuleeritud täpsusega loodud kalgikõlalisi laule. Lugudes oli teutoonlikku Madchen-Krafti, aga VNi esinemises küll mitte.

Päris humoorikas oli samas jälgida, kuidas Piret Järvis üritab olla vinge soolokitarrist, samas kui päriselt mängiv Gerhard Schmidt tema selja taga kangutab. Kontserdile peamise vungi andnud Jõgioja tõsteti teenitult ausse, kui ta tõstukite abil 10 meetri kõrgusele kergitati. Siis saidki plaadi kümmekond laulu ära mängitud.

Muidugi kisati bänd tagasi lavale ja paar tuntumat lugu tulid kordamisele. Nii mõnegi oodatud «Club Kung Fu’d» aga ei tulnudki. Selle asemel ilutulestik. Nagu alati. Palju kära.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.28