Karin Jaanson: üks tont käib jälle Eestimaal ringi
07.05.2008 00:01
Karin Jaanson, Tartu rahanduse abilinnapea (Rahvaliit)
|
| |
|
 |
Karin Jaanson |
|
|
|
|
Valitsussektori eelarve tasakaalust on saanud kõige olulisem tegelane meie elus. Iga päev toob rohkelt uudiseid, kuidas valitsus selle saavutamise nimel vaeva näeb, küll kulusid vähendades, küll vara müüki paisates. Selle kõrval käib vilgas süüdlaste otsimine.
Nüüd kui valitsuse ülioptimistlik eelarve majanduskasvu järsu aeglustumise tagajärjel loodetud mahus ei täitu, on ka süüdlased kohe varnast võtta – omavalitsused, kes olevat ennast lõhki laenanud.
Täitsa tõsiselt võiks süüdistada ka ilmataati. Oleks meil ikka miinus 30 kraadiga krõbe talv olnud, siis oleksime oi kui suuri küttearveid ja käibemaksulaekumisi näinud. Tubli lisa oleks andnud käibemaks müüdud suuskadelt ja uiskudelt. Püha eesmärgi nimel toimuv jätab hoopistükkis varju peamise, miks see tasakaal nii tähtis on.
Valitsussektori eelarve tasakaal tähendab, et avaliku sektori nii riigi, omavalitsuste kui ka nende enamusosalusel äriühingute ja sihtasutuste jooksva aasta tulud on võrdsed sama aasta kuludega. Kui üksikisiku puhul on eelmistel aastatel kogutud raha kasutamine või ka laenu võtmine näiteks eluaseme soetamiseks igati mõistusepärane tegevus, siis valitsussektori laenu võtmine või eelmistel perioodidel kõrvale pandud raha kasutamine on selle eelarve tasakaalu jaoks hukatuslik, sest see «toodab» miinust ehk puudujääki (defitsiiti). Jooksva aasta kulud ei tohi ületada käimasoleva aasta tulusid.
Õige on, et kui laene või eelmiste perioodide raha kasutatakse pidevate tegevuskulude katmiseks, siis selline tegevus ei ole jätkusuutlik. Süües kasvab isu, ja kord juba kasvanud tegevuskulusid (näiteks palkasid) on peaaegu võimatu vähendada. Kuid varud ei ole lõpmatud ja laenud tuleb ka tagasi maksta, mis tähendab, et kaua ei saa nii toimida.
Samas kui sama raha investeeritakse arengusse ehk luuakse eeldusi tulevaste tulude laekumiseks või kulude vähendamiseks, ei kujune mõõdukas defitsiit tulevikus probleemiks. Firma, soetades laenuga uue tehnoloogia või seadmed, suurendab oma konkurentsivõimet, aga ka järgmiste aastate tulusid. Investeeringu tegemise aastal on firma samuti defitsiidis. Investeerimiskulude nii-öelda ette tegemine vähendab ka tuleviku samasisulisi kulusid. Kui uus koolimaja valmis või vana remonditud, ei ole pikka aega koolimajja vaja enam investeerida.
Põhjamaade pankade inimestega kohtumisel on nad oma huvi meie vastu põhjendanud omavalitsuste eelarvetes investeeringute suure osakaalu pärast, mis on mitu korda suurem Põhjamaade omavalitsuste investeeringute osakaalust. Kõige värskemad andmed pärinevad 2006. aastast: kui Eesti omavalitsuste investeeringud moodustasid 19,7 protsenti omavalitsuste kuludest, siis Taanis oli vastav näitaja 4,2, Rootsis 6,6 ja Soomes 8,7 protsenti.
Õige on ka see, et kiire majanduskasvu faasis on valitsussektoril mõistlik säästa. Esiteks seepärast, et hinnad on kõrgemad ja lisanõudlus kergitaks neid veelgi. Teiseks põhjusel, et raskematel aegadel oleks varu ja saaks investeerida, sest siis on odavam ehitada ning seeläbi saab ka majandust turgutada. Noore areneva riigina oleme aastaid olnud alafinantseeritud. Seetõttu on avaliku sektori investeerimisvajadus olnud suur.
Tartu linn on heaperemehelikult suunanud heade aegade tulu investeeringutesse. Laenude osa investeeringute kogumahust on olnud keskmiselt alla 15 protsendi. Vaatamata omavalitsuste suurele investeeringute osakaalule ei ole ka praegu rahuloluks põhjust ei teede-tänavate ega ka koolide ning lasteasutuste osas. Lasteaiakohtade puudus, tänavaaugud valmistavad pahameelt ja meelehärmi kõigile. Laene võtmata ei oleks Tartu saanud ehitada paljusid vajalikke objekte, näiteks A. Le Coqi spordimaja, Lotte lasteaeda, rekonstrueerida koole ja tänavaid sellises mahus jne.
Valitsussektori eelarve puudujäägi ja selle tekkepõhjuste analüüs peab andma hinnangu riigi toimimise jätkusuutlikkusele. Seejuures ei piisa üksikule aastale hinnangu andmisest, vaid tähelepanu all tuleb hoida pikemat ajaperioodi ja seda seoses riigi tervikliku arenguga. Nii näiteks on Soomes ja Rootsis valitsussektori eelarve puudujääk 90ndate keskel ulatunud isegi 7,5 protsendini. Ometi on need riigid praegu Euroopa edurivis.
Eesti kõige suurem puudujääk, 3,7 protsenti, oli 1999. aastal, rahandusministeerium prognoosib 2008. aasta puudujäägiks 1,1 protsenti. Lühiajalise tasakaalu pimesi taotlemisest on palju tähtsam riigi arenguvisioonist ning eesmärkidest lähtuva poliitika kujundamine. Investeeringud haridusse ja teadusse on seemne külvamine tulevaseks saagikoristuseks. Majanduspoliitiliselt on tähtis eurole üleminek, mille üheks eeltingimuseks ehk kriteeriumiks Maastrichti lepingu kohaselt on lubatud valitsussektori eelarve puudujäägiks kuni 3 protsenti SKTst. Ka selle täitmine ei ole probleem, pigem olme jänni jäänud inflatsioonikriteeriumi täitmisega.
Eeltoodu ei tähenda, et valitsus ei peaks tegelema kulude ülevaatamise ja kärpimisega. Ülioptimistlikult planeeritud tegevuskulud annavad kindlasti selleks võimaluse. Investeeringute juures aga tuleb hinnata, milline mõju on neil meie riigi arengule. |
|
|
|
|
