Vooremaa keskel asuv Weroli Painküla rapsiõlitööstus ei jää kaugele Vargamäest, kus Tammsaare kirjutas klassikaks omavahel mõõtu võtnud Andrese ja Pearu.

See kant on suurärimees Rein Kilgi jaoks eriti südamelähedane, just siin hakkas ta 1979. aastal noore mehena mesilasi pidama ning proovis võimude eest poolsalaja kätt köögivilja- ja lillekasvatuses.

Nüüd nimetab Kilk end Jõgevamaa staažikaimaks põllumeheks, toimetades sealsamas Palamuse vallas veise- ja lambakasvatusega. Samuti kuulub talle selle naabruses Torma vallas tapamaja.

Kilgi põllumajandusärid pole küll suured, kuid moodustavad tervikliku toitumisahela – ise toodetakse sööta, kasvatatakse loomi, töödeldakse tapamajas lihaks ja kantakse Kilgi Tartu ja Pärnu restoranides praena lauale.

Maatööstus versus linnatööstus

Möödunud aasta lõpul pani Kilk oma leivad ühte kappi Eesti suuruselt teise pagaritööstusega Pere Leib, mis kuulub vendadele Neeme ja Vambola Raigile.

Moodustus kontsern Lõuna Toiduainetööstus, kuhu kuuluvad AS Pere Leib Tootmine, Torma valla tapamaja, Põltsamaa lihatööstus OÜ Põltsamaa EDE ning Kilgi restoranifirmad OÜ Püssirohukelder, OÜ Pärnu Kuursaal, OÜ Vana Kohvik ja Zum Zum Kohviku AS.

Nagu selgitab Pere Leiva ja Lõuna Toiduainetööstuse juhatuse liige Eero Mikenberg, oli selle sammu eesmärk kaitsta kodumaisel kapitalil põhinevaid ettevõtteid kaubanduskettide hinnasurve ja lääne suurfirmade ülevõtmiskatsete eest.

«Lähiajal liitub meiega veel üks keskmise suurusega lihatööstus,» lubab ta.

Siiski ei tee Mikenberg saladust, et liitumise taga oli ka ühe kodumaise tegija teatav surve – Pere Leiba tahtis möödunud aastal ära osta Tallinna kommivabrikant Oliver Kruuda. «Eks vist sellest ajast on Kruudal mingi okas hinges,» oletab ta.

Põhjust, miks Pere Leib otsustas ühineda hoopis Kilgi kontserniga, tuleb otsida äriliste kaalutluste kõrval isiklikult pinnalt. Kilgi elukaaslaseks on ju Neeme Raigi tütar ja ilmselt polnud sõnaosaval mehel raske selgitada «äiapapale» Lõuna-Eesti toiduainetööstuste koondumise vajadust.

Kilk kinnitab, et Lõuna Toiduainetööstuse eesmärk on olla number üks Lõuna-Eesti regioonis vastukaaluna Põhja-Eesti suurtööstustele ning Weroli omandamine sobiks kontserni profiiliga väga hästi.

«Et ma üldse Weroliga tegelema hakkasin, oli paljuski emotsionaalne otsus. Mul on seal kõrval lambafarm, lugesin seda oma piirkonnaks,» räägib ta. «Ostan Werolist oma lammastele rapsikooki.»

Naljaga pooleks möönab Kilk, et Weroli asukoht Põhja- ja Lõuna-Eesti vahevööndis on mõjusfääride jagamise seisukohalt strateegilise tähtsusega.

Kilgi trumbiks Weroli ülevõtmiskavas on üle 70 miljoni kroonine võlanõue ettevõtte vastu ja varakult sõlmitud eellepingud jätkata tehase tegevust vajaliku rapsiseemne ostuks.

Kuigi tundus, et miski ei takista Kilki ka Weroli aktsiaid riigi käest üles ostmist, laekus müügioksjonile viimasel hetkel veel üks pakkumine, mille tagant tuli välja suurärimees Urmas Sõõrumaa ja veidi hiljem ka Kruuda.

Kilgi 32 miljoni kroonine hinnapakkumine jäi konkurentidele 20 miljoniga alla ning takistamaks Weroli müümist, tuli Kilgil enampakkumise tulemused kohtus vaidlustada.

Kilk tunnistab, et kuigi see kemplemine väsitab teda ja Werolist võiks ka loobuda, tahab ta siiski tagasi saada ettevõtte alla pandud raha ja kohus peab selgitama välja, kas riik toimis erastamiskonkursil õigesti.

Põlva poiss Tallinnas

Siis, kui Rein Kilk Palamusel juba mehetegusid tegi, jooksis 14 aastat noorem Oliver Kruuda alles Põlva kandis põlvpükstes ringi. Nüüdseks on Kruuda tõusnud Eesti üheks tuntumaks töösturiks, kelle impeeriumi nurgakivideks on Kalevi kondiitri- ja Tallinna piimatööstus.

Viimaste aastate jooksul on Kruuda ärid laienenud jõudsalt üle kogu Eesti. Tallinna Piimatööstusel on 2002. aastast tootmisüksus Viljandis, AS Kalev on ostnud samas Vilma pagaritööstuse.

Leiba ja saia toodab AS Kalevi tütarfirma ka Jõhvis, Kiviõlis valmistatakse küpsiseid ja Paides piimatooteid.

Seega ei saa Kruuda äri seostada vaid Põhja-Eesti regiooniga ning kontserni ambitsioonid on suunatud laiale sektorile.

Küsimusele, miks AS Kalevile Weroli rapsiõlitööstust vaja on, annab Kruuda umbmäärase vastuse – soovime kasvatada kogu Eestis käibemahtu ja müüa oma tootmise juhtimist. Äkilist sekkumist Weroli erastamisse põhjendab Kruuda sarnaselt Kilgiga emotsionaalsete asjaoludega.

«Weroliga hakkasid asjad minema nii, nagu poleks pidanud,» räägib ta. «Me ei saanud Urmasega [Sõõrumaaga] pealt vaadata, et tuleb keegi pankadelt saadud võlanõuetega ja saab asja tasuta kätte. Nii ei käituta, täiskasvanud inimesed nii ei tee.»

Kruuda annab mõista, et ega Weroli omandamine pole talle eluküsimuseks, kuid eks kord riivatud uhkus vajab revanši.

«Me teeks Rein Kilgiga hea meelega koostööd. Aga tal läheb palju energiat ära pühapäevase raadiosaate peale, mässerdab seal oma Pere Leivaga ja ehk ta ei jõua nii palju pühenduda,» märgib ta. «Võime tema eest tootmist juhtida küll.»

Kilk iseloomustab oma konkurente täiesti siiralt ülivõrdes. «Mis puudutab Sõõrumaad ja Kruudat, ma annaks neile ärimeestena hindeks viis pluss,» kiidab ta. «Aga ma olen ettevaatlik, sest nad on tugevad tegijad, meeletu kogemuste pagasiga. Imetlen nende osavat tegutsemist.»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5