Isamaaliiduga samasse Euroopa Rahvaparteisse kuuluv Res Publica on välja öelnud, et nende peamine vastane europarlamendi valimistel on Keskerakond. Kes on Isamaaliidu peavastane ehk kelle saamine europarlamenti oleks Eesti ja ELi ühishuvidele teie arvates kahjulik?

Meile kuulub europarlamendis kuus kohta ja nende potentsiaali ei tohi killustada. Valida tuleks inimesed, kel on kogemused ja arusaam Euroopast, kel on rahvusvaheline usaldusväärsus ja hea suhtlemisvõime ning kes suudavad asju Eestile soovitavas suunas mõjutada.

Eestile oleks suur kaotus, kui Euroopa Parlamenti valitaks kaks euroskeptikut või suisa eurovastast. Nad ei leiaks seal tegusat organisatsioonilist vormi ega kõlapinda. Kaotus oleks ka see, kui osutuks valituks kandidaat erakonnast, mis pole end sidunud mõne mõjuka rühmitusega Euroopas.

Kuna Eesti erakondi hakkab Euroopa Parlamendis nii või teisiti nappima, siis peaksid kõik tõsised kandidaadid olema avatud Eesti tähtsamatele eluvaldkondadele ja nende muredele.

Europarlamendil on üha suurem roll maaelu, looduskaitse, hügieeni ja jäätmekäitluse, regionaalse arengu, ettevõtluse ja tööjõu võrdsete võimaluste, noorte hariduse, aga ka ühise julgeoleku ja välispoliitika kujundamisel.

Kes on teie peamised rivaalid võitluses häälte pärast?

Sisulised võistlejad on Res Publica ja Rahvaliit. Neist Rahvaliit on esitanud õige vastuolulisi seisukohti euroskepsisest kuni pragmaatilise kohanemisvalmiduseni välja. Ka oma partneriks europarlamendis valis Rahvaliit ju nišigrupi – Liidu Rahvusriikide Euroopa Eest. Sinna kuulub alates 1. maist koos uustulnukatega 30 saadikut 732st. Järeldusi pole ju raske teha.

Res Publica pürgis viimase pooleteise aastaga Euroopa Rahvapartei rühma, kus on koos kristlikud demokraadid ja konservatiivid.

Isamaaliidul on Euroopa Rahvaparteiga 15 aasta pikkused suhted. Tõsi, Res Publica on end selles grupis määratlenud konservatiiv-liberaalse erakonnana – just nagu ühe jalaga liberaalide rühmas. Meie eristume neist mitte niivõrd programmi, kuivõrd põhimõtete ja eesmärkide järjekindluse, kogemuste ning ütleksin ka töökindluse ja konstruktiivsuse poolest.

Res Publica eurokandidaatide esitlusel avalikustas Eesti valitsuspartei oma arusaama kohtade jaotusest Euroopa majas: sotsialistid – pööningule, Keskerakond ja Rahvaliit – keldrisse, reformistid ja Isamaaliit – teisele korrusele. Res Publica ise näeb end sisse seadmas esimesel korrusel koos Euroopa muude suurte ja vägevatega.

Selline uussovetlik mõttemall tõi silme ette tehase parteikomitee, kes vastvalminud paneelmajja kortereid jaotab – vastavalt oma töötajate lojaalsusele ja klassikuuluvusele.

Minu jaoks pole EL elamukooperatiiv. ELi sümbolina näen pigem suurt parklaeva, mille purjedeks on 25 rahvuslippu. Sellele laevale pääsemise mõte pole omavaheline rüselemine mugavamate kohakeste nimel. Mõte on dünaamika, ühine kurss kindlama rahu, hoogsama majandusarengu, kvaliteetsema elu suunas.

Iga rahvusliku purje püütud tuulehoog peaks ühtaegu võimendama kogu parklaeva liikumist. Selleks aga peavad purjed olema ühel halsil.

Rõhutasite platvormi esitlusel, et Euroopa Parlament vajab just Ida-Euroopa parempoolseid jõude ning et te kavatsete jätkata seal sama joont, mida rakendasite siin 1992. aastast. Mida teil siis Euroopale pakkuda on?

Värskust ja särtsakust. Julgust oma veendumustele truuks jääda. Need ideed, millega alustas esimene Mart Laari juhitud valitsus – sinna kuulusid ka tänase Reformierakonna esindajad – on sama värsked ja elujõulised Euroopas aastal 2004, kui nad olid Eestis aastal 1992.

Tähtis on sihiasetus. Meie ei lähe Euroopasse muganduma ülemäärase bürokraatia ja stagnatsiooniga, me läheme Euroopasse, et seda omaenda kogemuse ja veendumustega muuta.

Tervitades Isamaaliidu kandidaate, kutsus Euroopa Parlamendi mõjukas liige Rootsist Per Stenmarck meid üles mitte järgima Rootsi käitumismalli ei ELis ega maksupoliitikas. See pole loosung, vaid kauaaegsest kogemusest võrsunud elutõsine järeldus.

Just Isamaaliidu algatatud värsked majandusreformid ja lihtne võrdeline tulumaksusüsteem on oluline tegur, miks Eesti on jõudnud tänasesse päeva ELi täisliikmena, miks oleme poliitiliselt ja majanduslikult olnud ELi uusliikmete hulgas juhtivaid riike.

Olen veendunud, et kui me jätkame sama värskuse ja hooga, jõuame eeloleva 10-15 aastaga järele vanadele ELi riikidele nii majanduses kui ka elukvaliteedis. Selleks peab Eesti keskenduma innovaatikale, oma uuendusliku suuna jätkamisele.

Täisliikmeina on meil ELis võimalus pakkuda oma madala maksutaseme ja avatud majanduskeskkonnaga positiivset alternatiivi mitmetele vanadele riikidele, kelle maksudega ja regulatsioonidega ülekoormatud majandus on dünaamikat kaotamas.

Euroopa majandus ei ole, jah, kuigi heas seisus. Milline on see salarelv, mida Isamaaliit võib nn vanale Euroopale välja pakkuda?

See relv pole mingi saladus. Seda võib nimetada värskeks ja eelarvamustevabaks majanduspoliitikaks, mida toestavad kogemus ja järjepidevus põhimõtetes.

Isamaaliidu põhimõte on – põhimõtetega ei mängita, makse kergekäeliselt ei muudeta. Kuna ELi algne mõte on arendada majandust ja isiklikku initsiatiivi võimalikult vabades tingimustes, siis lasub parempoolse ilmavaatega jõududel vastutus, et seda põhieesmärki ka uutes tingimustes teostataks.

Seda nimetatakse juba ammu ka sotsiaalseks turumajanduseks. See on Euroopa Rahvapartei poliitika alus.

Kui sotsialistid hakkaksid ELis taas domineerima, muutuks Euroopa üha rohkem hiiglaslikuks hoolekandeasutuseks, mis karistab edukust ja ettevõtlikkust ränkade maksudega ning muudab inimese mutrikeseks bürokraatlikus masinavärgis.

Ja kui see sel viisil ei õnnestu?

Kui dünaamikat ei õnnestu säilitada, suureneb stagnatsioon koos ohuga minetada Euroopa ühenduse üks põhieesmärke. Juba praegu on näha, et Lissaboni protsess, mille eesmärgiks seati muuta EL aastaks 2010 kõige dünaamilisemaks majanduseks, ei suuda seatud eesmärki täita. Läinud aasta keskmine majanduskasv oli ELis ühe protsendi ringis.

Mul on mulje, et mitmes vanas liikmesriigis vaadatakse uute poole lootuses, et sealt tuleb uut värsket verd ja julget pealehakkamist. Kas või näiteks ühise põllumajanduspoliitika reformimisel – see peab muutuma paindlikumaks ega saa tugineda püsivatele tootmise pealt makstavatele subsiidiumidele, mis neelavad peaaegu poole ELi eelarvest.

Kuid võtmeküsimus on mõista, et dünaamikat ja konkurentsivõimet saab tõsta vaid selliste jõuliste reformide kaudu, mida Ida-Euroopa riigid on ise läbi teinud. Meie peame olema pärmiks ELi uuendamisel. Kõrged maksud, riiklik ülereguleerimine ja ELi tsentraliseerimine tuleb eelolevail valimistel tõrjuda, tuginedes uute liikmete kogemustele.

Üks põhiküsimusi, mida kõik parteid platvormides käsitlevad, on, kas EL peaks olema riikide liit või liitriik. Kas pragune ELi-sisene integreerituse määr on Isamaaliidu hinnangul piisav või võiks see probleeme tekitamata veelgi süveneda?

Usun, et integratsioon süveneb. See areng on kooskõlas ELi põhieesmärkidega ja iga liikme rahvuslike huvidega. Oleks lühinägelik ninatarkus minna ELi lihtsalt olemasolevat oponeerima või vastandama oma huve ühishuvidele.

EL on ühishuvide ühistu. Meie kõigi põhilised rahvuslikud huvid – vajadus turvalisuse, koostöö, stabiilsuse, majanduse hoogsa arengu, võrdsete võimaluste järele – on kõige tõhusamalt saavutatavad ühiste huvide tugevdamise kaudu.

Samas on Isamaaliidule oluline, et liikmesriigid püsivad rahvusriikidena, kel on oma põhiseadus, parlament, valitsus, rahvuskultuur ja identiteet. Me seisame selle eest, et EL ei sekkuks meie otseste maksude poliitikasse. Samuti on oluline iseotsustamise säilimine meie kodakondsuse ja keelepoliitika osas.

Rahvusriigi tunnuste hulka kuulub nii suveräänne õigus meile kasulikku liitu astuda kui ka õigus sealt välja astuda. Just seda võimaldab ELi põhiseadusliku leppe kavand, mille ettevalmistamises tulevikukonvendi liikmena osalesin. Väljaastumise õigus on tagatis, et liikmesriigid ELis ei lahustu.

Uut põhiseaduslikku lepet ei saa küll otse rahvahääletusele panna, kuid kas te pooldate ses asjas mingis laadis rahvahääletust, andmaks leppele suuremat legitiimsust?

Ma ei näe selles sisulist mõtet, kuivõrd demokraatlikult valitud rahvaesindus ehk Riigikogu on see, kes rahvusvahelised lepingud põhiseaduse kohaselt kinnitab. ELi astumine oli eesti rahva jaoks põhimõtteline muudatus ja see valik oli loogiline esitada otsustamiseks otse rahvale.

Läinud aasta septembriks oli valmis ka põhiseadusliku lepingu projekt, mida kodanikud said oma otsust langetades arvesse võtta. Kui sellesse teksti edaspidi ka mõningaid täiendusi tehakse, siis tema põhimõte vaevalt muutub. Selliste võimalike täienduste või kompromisside poliitiliseks hindamiseks on olemas parlament.

Mille järgi me aasta pärast võiksime hinnata, kas need inimesed, kes meid Euroopa Parlamendis esindavad, on olnud edukad, efektiivsed?

Kuigi valitud saadik saab oma eesmärke teostada ikkagi Euroopa Parlamendi mõne poliitilise rühma kaudu, on oluline, et iga europarlamendi liige töötaks välja ka isikliku platvormi.

Keskne probleem on europarlamendi liikme side valijatega. Et Eesti on üks valimisringkond, osutub see senisest raskemaks, kuid siiski kergemaks kui Soomest või Rootsist valitud saadikul.

Aasta pärast peaks igal meilt valitud parlamendiliikmel olema Eestis oma püsiv kontor ja süsteem, kuidas informeerida valijaid tehtust ja oma kavatsustest, kuidas võtta vastu nende ettepanekuid. Kuidas hankida ühele või teisele sammule poliitilist toetust.

Euroopa Parlamendi liikme vastutus ja võimalused ELis toimuvat mõjutada on aastatega kasvanud ning kui uus põhiseaduslik leping vastu võetakse, suurendab see Euroopa rahvaste esinduse osakaalu otsustamisprotsessis veelgi.

Parlament kinnitab ametisse Euroopa Komisjoni, parlament võib avaldada talle ka umbusaldust. Parlament arutab ELi eelarvet ja kinnitab selle. See on Eestile kui riigile, kes saab ELit rohkem, kui ta sinna ise maksab, äärmiselt tähtis.

Õige mitu punkti teie programmist käsitleb ELi Venemaa-poliitikat, mida te seoses ELi-Vene koostööleppe laienemisega tehtud ühisavaldusega olete krõbedalt kritiseerinud. Lähete ELi roosadest prillidest vabastama?

Jah, võib küll nii öelda. See ei ole mineviku-nostalgia. See on äärmiselt eluline küsimus, nagu osutasid viimase kuu sündmused.

Pean vajalikuks kiirendada realistlikuma ja põhimõttekindlama ELi ühtse Venemaa-poliitika väljatöötamist, vältimaks võimalusi, et mõningaid riike koheldaks võrdsematena kui teisi. Et kellegi rahvuslikke huve ei toodaks ohvriks mõnele võrdsetest võrdsematele.

Peame aru saama, et ei ole võimalik saavutada kompromissi Venemaaga, kuna slaavi kompromiss tähendab seda, et vastaspool andis alla, mitte seda, et jõuti ühisele kokkuleppele. Vaatamata korduvatele kogemustele ei ole meie välisminister sellest täna aru saanud.

Kuni Venemaa ei ole muutunud demokraatlikuks õigusriigiks, tuleb öelda ka kindel ei viisavabadusele Venemaaga, mitte anda Moskvale ebamääraseid ja ebareaalseid lubadusi.

Paljuski algavad hädad just sellest, et Nõukogude poliitika kohta on rahvusvaheliselt hinnang andmata. Seetõttu kavatsebki Isamaaliit jätkata jõupingutusi, et uues Euroopa Parlamendis kiidetaks heaks Euroopa Rahvapartei selle aasta veebruaris vastu võetud totalitaarset kommunismi hukka mõistev resolutsioon.

Venemaa-ELi viimase ühisdeklaratsiooni saamislugu on kentsakavõitu, kuid hoiatav näide sellest, mis hakkab liikmesriikide võrdsusega juhtuma, kui põhimõtete asemel tehakse panus üha «Vene imele».

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1.67