Efekt oli
silmapilkne. Selles kõlas oli midagi nii erakordset, et lõpetasime
otsekohe oma lollitamise. Ma ei osanud seda toona muusikateaduslikku
keelde panna, kuid ometi tabasin selles selges helis midagi erilist,
lausa revolutsioonilist, ja huvitaval kombel jõudsid samale
äratundmisele ka kõik teised.»*
Stingi taju osutus õigeks, kümne aastaga sai nelik maailma kuulsaimaks ansambliks, nad andsid popmuusikale õige hoo sisse. Loomulikult oli neil edu lihtsam saavutada kui tänapäeval, sest konkurents oli hõredam. Kuid midagi on nende loomingus siiski geniaalset, sest neist peetakse endiselt lugu. Seda, et biitlid laulavad põhiliselt armastusest, tõdevad nii fännid kui ka esimest korda nende muusikat kuulavad inimesed. Kui viimased peavad seda tüütuks ja ühekülgseks, siis esimeste arvates on just see kõnealuse ansambli edu alus. Lauldakse lihtsatest ja arusaadavatest asjadest, mis kõigile korda lähevad. Erinevalt Stingist ei mäleta ma oma esimest kokkupuudet biitlitega. Lihtsalt raadiot kuulates kostub paratamatult varem või hiljem mõni nende lugu. Kuni pubekaeani ei arvanud ma neist midagi erilist, laulutundidest oli lihtsalt mõni laul omaseks saanud. Ja «A Hard Day’s Night» tundus mulle sama tõsiselt rokkivat kui Metallica. Ning siis, üle kuue aasta tagasi, ilmus esikohasingleid koondav album «1». Pärast ülikiitva arvustuse lugemist otsustasin selle endale jõulukingiks tellida. 27 loost umbes pooled avaldasid mulle kohe ka sügavat muljet. Kuid kõige rohkem puudutas mind «Hey Jude». See mõjus niivõrd innustavalt, et juba pärast avataktide kuulmist sai sellest loost mu kummituslik kaaslane rasketel hetkedel ja selle kuulamine alustab igat uut kooliaastat. Ka loo sündimise lugu lausa pressib seda mu lemmiklaulude hulka. John Lennoni poeg Julian oli väga õnnetu, sest ta vanemad olid just lahutanud ja ees seisis kooliminek. Oma sõbra poja lohutamiseks kirjutas Paul McCartney talle laulu pealkirjaga «Hey Jules», mis peagi muutus «Hey Jude’iks». Ilusamat sõpruse sümbolit on raske leida. Biitlite mõju ulatub tänasesse päeva. Mary Leakey leidis Tansaaniast iidse koopanaise jäänused. Et raadiost tuli parasjagu «Lucy In The Sky With Diamonds», sai iidne daam nimeks Lucy. John Lennoni järgi nimetati Liverpooli lennujaam, filmis «Forrest Gump» osaleb ta koos peategelasega jutusaates, kus kommenteerib Gumpi jutustust Hiina kohta ridadega oma loost «Imagine». Kui Mr Bean sõbraga joomaöölt koju läheb, laulavad nad «Yesterday’d». Kui Tom Cruise’i tegelane kohtab «Vihmamehes» venda, keda kehastab Dustin Hoffmann, meenub talle, kuidas too laulis talle väiksena laulu «I Saw Her Standing There». Ozzy Osbourne vaatab soliidses eas mehena oma elule tagasi looga «In My Life», nagu seda tegid Lennon ja McCartney palju noorematena. Ja McCartney lapselapsed laulsid oma vanaisa 64. sünnipäeval talle muidugi «When I’m Sixty-Four’i». On tähelepanuväärne, et biitlid saavutasid surematuse vaid kümne aastaga ja lahkusid areenilt kuulsuse tipul. Samal ajal ei oska paljud õigel ajal lõpetada. Rollingud karglevad samamoodi nagu nelikümmend aastat tagasi, ainult nende muusika värskus on kadunud. Oasise viimane hea album ilmus kümne aasta eest, kuid mehed kostitavad meid siiamaani ülivenivate lauludega. Eesti näide võiks olla Kuldne Trio, kes midagi uut enam ei tee, kuid rahva rõõmuks ometi aeg-ajalt suvetuure külastab. Ja lõpuks McCartney ise. Ta on küll ilmakuulus, kuid pole iialgi saavutanud sama taset mis biitlite ajal. Paradoksaalsel kombel vähendab ta legendaarsust elusolek, samas kui Lennon lahkus elust karjääri tipul. Biitlite lugu õpetab, kuidas tavalised mehed võivad muuta maailma lihtsate lauludega. Kuna biitlid olid popmuusika rajajate hulgas, on nad andnud panuse iga artisti loomingule, pakkudes eneseväljendusvõimaluse nii Spice Girlsile kui Alice Cooperile. Üks popmuusika ju kõik. *Tsitaat pärineb veebilehelt odemagazine.com/article.php?aID=3953. |
