Üksiti on klassiku uusimat tööd nimetatud Poola filmikoolkonna, mille rajajaks ju Wajda ise 50 aastat tagasi oli, viimaseks filmiks. Lõpuks ometi on ekraanile jõudnud poola rahva üks suuremaid valuhetki, aastakümneid tabuteemaks olnud Katõn. Viimastel päevadel on Wajda «Katõn» mitut puhku maailma filmiavalikkuse huvikeskmesse tõusnud. Läinud reedel toimus Berlinalel poola klassiku uusima töö maailma esilinastus. Film linastus küll väljaspool konkurssi, ent linastust austas oma kohaloluga Saksa liidukantsler Angela Merkel. Berliini, Cannes’i ja Veneetsia kõrval maailma ühe olulisema festivali avamine ise pidi seejuures läbi ajama märksa madalama rangi poliitikutega. Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva selgub aga Los Angeleses, kes pälvib parima võõrkeelse filmi Oscari. Võimalik, et selleks filmiks osutub just Wajda «Katõn». Iisraeli «Beaufort» teenis küll mullu Berliinis Hõbekaru, ent kas piisab sellest, et saada nüüd Oscari omanikuks? Austria-Saksa «Valerahategijad», samuti mullu Berliinis linastunud töö, räägib natsi koonduslaagritest, aga kõrvutuses «Katõniga»… Vene–Kasahstani «Mongol» on otsapidi lastepärane ajalooline vaatemäng (mis Hollywoodile teadupärast küll üksnes voorust tähendab?) ning tekitab pigem filmiväliseid küsimusi: mis ja just nüüd on ajendanud venelasest filmitegijat Sergei Bodrov seeniori sõrmitsema meie idanaabrite jaoks nii sensitiivset temaatikat nagu kuulsa mongoli khaani ja väepealiku curriculum vitae. Nikita Mihhalkovi «12» pälvis teatavasti kõrge tunnustuse Veneetsias (linastus, muide, nüüd Berliini filmiturul nn private-screening’una). Ameeriklaste Variety iseloomustab Mihhalkovi filmi kui «veteranbändi esitatud džässiklassikat», pidades klassika all silmas Sidney Lumeti filmi «12 vihast meest» (1957), mille omapärane remake Mihhalkovi uusim töö tegelikult on. Ameerika õigusemõistmissüsteemile omase vandemeeste kogu siirdamine Vene oludesse, Tšetšeeni kaardi ja ootamatu lõpplahenduse lisamine teevad küll filmi kõnekaks, aga seda jällegi suuresti just n-ö filmivälistes aspektides. Muidugi, «Katõn» pole Andrzej Wajda parim film, nagu pole seda ka «12» Mihhalkovi filmograafias. Ning Wajdagi puhul võib Katõn ise «Katõnist» tähtsamaks osutuda. Ometi tundub «Katõn» üks võõrkeelse filmi Oscari peafavoriite olema. Kas Wajda edumaa konkurentide ees on just sedavõrd suur nagu New York Times interneti gallupis (9/10 hääli «Katõni» poolt neljapäevase seisuga, mil neid ridu kirjutan), kuivõrd ida- ja lääneranniku arvamused kattuvad (või kuivõrd osutatud gallup kajastas sealse poola kogukonna meelsust) – pole meie asi siin selle üle spekuleerida. Küll aga võiks üksjagu intrigeeriv olla küsimus, mis saaks, kuidas reageeritaks, kui Wajda «Katõn» millegipärast Oscarist ilma jääks… Jah, aga film ise? Olles varem kuulnud piisaval arvul mitte just ülearu kiitvaid sõnu, valmistas film pigem meeldiva üllatuse. Wajda on siiski Wajda. Esiteks. Film ei püüa kuidagi apelleerida Katõnis hukatute arvule. See olnuks kõige lihtsam ja samas n-ö kindla peale minek. Sest arvud on tõesti ängistavad ja õudust sisendavad. Sõltumata sellest, et eri allikad nimetavad erinevaid arve (14 522 on üks enam osutatud arve). Kunst ei ole siiski spordivõistlus, arvudemaagia, ükskõik kui kõnekas või masendav see ka poleks, ei kuulu kunsti otseste vahendite arsenali. Kuidas Dostojevski ütleski kas või üheainsa lapse pisarate kohta? Muide, «Katõnis» Vene ohvitseri kehastava Sergei Garmaši avastas Wajda enda jaoks mõni aeg tagasi Moskva Sovremennikus Dostojevski «Sortse» lavastades. Teiseks. Wajda ei tegele otseselt kellegi süüdistamisega, ta lihtsalt püüab meile näidata, kuidas oli. Kuidas ühed poolakad hukkusid Katõni metsades, teised, Saksa poolele jäänud, aga natsi koonduslaagrites. Molotovi-Ribbentropi salajaselt «sõbralik» käepigistus ei puudutanud mitte üksnes meid, vaid ka Poolat, ja kõige vahetumalt. 1. septembrile 1939 läänepiiril järgnes paari nädala pärast 17. september idapiiril ja Vene vägede sissetung. Veel MRPga seotult. Kurikuulsa pakti 50. aastapäevaks valmis Olav Neulandil montaažfilm «Hitler & Stalin 1939», mida ta toona, 1989. aastal, demonstreeris Poolas. Kuuldavasti leidnud film siis vastukaja ka Andrzej Wajdalt. Kes oskaks neid asjaolusid praegu veel täpsustada? Kummatigi pole Wajda tasakaalukus mitte kõikjal mõistmist leidnud. Film esilinastus Poolas mälestusväärsel 17. septembril, Moskva esilinastuseks oli planeeritud aga 5. märts. Samal kuupäeval aastal 1940 kirjutas Jossif Stalin alla Poola ohvitseride, kelle seas oli tegelikult ka rohkesti poola intelligentsi esindajaid, hävitamise otsusele. Hukkamine ise toimus aprillis ja mais 1940. Katõni veretöö sai avalikuks aprillis 1943, natsirežiim rakendas selle siis oma propagandavankri teenistusse. Aga võitjatele on teadupärast paljugi lubatud ning nii kuulutas paar aastat hiljem vastav Nõukogude komisjon Katõnis toime pandu hoopis natside kätetööks. Alles 1990ndate alul tunnistas Venemaa oma tegelikku osalust Poola ohvitseride hävitamisel. Paraku puhuvad viimastel aegedel Venes jälle teistsugused tuuled, on üllitatud trükiseid ja filmegi, kus Katõni küsimuses naastakse nõukogudeaegsete käsitluste juurde. Nii ei leidu ka levitajat, kes «Katõni» 5. märtsil linastada sooviks. Ei, otsest keeldu pole, aga 5. märts on ju teadupärast veel üks tähtpäev, generalissimuse 55. surma-aastapäev… Tõesti, mis kummaline asi on ajalugu, et see veel tänapäevalgi selliseid pingeid võib tekitada. «Katõni» traagika ei seisne mitte üksnes Katõni metsades toimunus, vaid selleski, kuidas sotsialistlikus Poolas toimunu maha vaikiti, kuidas rahvalt oli võetud tema ajalugu. Poola filmiklassiku Andrzej Wajda «Katõn» räägibki just sellest lihtsast ja ka ülimalt loomulikuna tunduvast õigusest ajaloole. «Katõn» on film poola rahva traagikast II maailmasõjas Režissöör Andrzej Wajda Stsenaristid Andrzej Wajda ja Andrzej Mularczyk Osades Artur Zmijewski, Maja Ostaszewska jt Poola 2007 |
