Eesti poliitikud on tänases Postimehes juba osundanud, et säärane õpik nulliks Kremli katsed Eestit natsiriigiks tembeldada, mis on pärast Reformierakonna valimisvõitu taas hoogustunud. Vene riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov jõudis eilses Guardianis taas Eestit SS-laste mahitamises süüdistada ja apelleeris Euroopa emotsioonidele seoses Teise maailmasõjaga. Vene poliitikud ootavad, et Brüssel paneks Eestile pronkssõduri küsimuses aru pähe, arvates, et Lääne-Euroopa näeb Punaarmees üksnes natsidest vabastajat.

Siin on mitu aga. Esiteks ei näe Lääne-Euroopa Punaarmeed ainult positiivses rollis. Bonni lähiajaloo muuseumis on siiski holokausti kõrval ka suur tahvel, mis kõneleb naistest, keda Punaarmee Saksamaal 1945. aastal vägistas. Baltimaade okupeerimine on samuti tõsiasi, mida pole kunagi kahtluse alla seatud.

Kui aga pöörata pilgud Vene poleemikalt taas ühise ajalooõpiku peale, tulevad ka muud aga-d. Kavandatava õpiku seisukohast on suurim probleem ilmselt selles, kuidas vana ja uus Euroopa üldse Teist maailmasõda näevad. Lääne ajalookirjutuses on ikkagi prevaleeriv ju seisukoht, et lahing Suurbritannia pärast 1940. aastal ja Normandia dessant 1944. aastal, Atlandi lahing Saksa allveelaevadega + lend-lease programm Nõukogude Liidule olid Teise maailmasõja pöördepunktid. Sellesse pilti murrab end tavaliselt ka Stalingradi lahing 1943. aastal.

Kuid see, et idarindel võitles mitu korda rohkem diviise kui Lääne-Euroopas ja et inimelu ei maksnud siinpool Elbet suurt midagi, sellest naljalt Lääne-Euroopa aru ei saa. Ainult holokaust väärib mainimist, kuid juba nagu see võrdlus, mille toob Briti ajaloolane Norman Davies – et Varssavi ülestõusu ajal 1944 hukkus umbes kahe kuu jooksul igal päeval samapalju inimesi kui 11. septembril 2003 New Yorgis –, näitab ilmekalt olukorda.

Niisiis: kuidas hakata seda õpikut kirjutama? 27 ELi liikmesriigi heaks kiidetud õpik on suure tõenäosusega ilus unistus, kuid riikide erimeelsused tunduvad liiga suurtena. Ja mitte ainult riikide: juba meie vene vähemus saab ajaloost kardinaalselt teistmoodi aru kui eestlased. Aga baskid, katalaanid, väljaspool Ungarit elavad ungarlased? Ent unistada ju muidugi võib...