Jaanuari 22. päeval põrutasid Balkhi provintsi kohtunikud Afganistani parlamendi ülemkoja toel kõva ilmkäraka, mis kergitas burkhat sõdiva riigi teiselt rindelt. Eelmise aasta oktoobris vangistatud Balkhi ülikooli 23-aastasele ajakirjandustudengile ja ajalehe Jahan-e Now (Uus Maailm) reporterile Sayed Parwiz Kambakhshile määrati väidetava jumalateotuse eest karistuseks surm. Sayed oli printinud välja ja jaganud koolis koraani kritiseerivat materjali, mille riputas internetti juba aastaid tagasi Iraani dissident ja blogija Arash Bikhoda. Anonüümsust palunud Afganistani rahvusliku julgeolekuteenistuse ohvitser ütles samuti, et uurijad olid ka Sayedi kodus olnud raamatutest ja tema mobiiltelefonis olnud sõnumitest leidnud «islami mõnitamise» jälgi.Ilmselgelt ülekohtune surmaotsus võeti vastu mitte seda välja kuulutanud kohtus, vaid varem kaks korda kogunenud sunniidi vaimulike nõudel. Selle, tänapäevases islamimaailmas leiduva mehhanismi avalikustamine toob selgelt esile teise praeguse Afganistani probleemi, kultuurisõja. Kuidas eskaleerida konflikti Selle sajandi alguses USA vapustava välispoliitika ette rakendatud ja idamaadesse pöördunud sõjavanker seati Afganistanis ühe ammu sissetallatud, kuid vale raja rööbastele, millel on murdnud jalaluud kõik varasemad vallutajad Aleksander Suurest Nõukogude Liiduni. Demokraatia ja vabaduse toomine ühes niinimetatud terrorismivastase võitlusega oli loosung, mille all marssisid Talibani ja Al-Qaeda vastasesse sõtta teiste seas Jaapan, Island, Bulgaaria, aga ka Poola, Eesti jt. On ilmne, et maa, kus igast neljast lapsest üks sureb enne viieaastaseks saamist, vajas abi. Kuid sama selge on, et USA dirigeeritud abiprogrammid Iraagis ning Afganistanis on täielikult läbi kukkunud. Talibani valdustest parkimisplatsi tegemise strateegia on vahetunud positsioonisõjaga. Peamiselt piirduvad liitlasväed kindlustatud territooriumi hoidmisega. Kuid nii nagu ei saa turvalisuse tagamiseks panna normaalses ühiskonnas iga inimese selja taha seisma politseinikku, ei ole lihtne mängida rahvusvahelist politseid võõra kultuuriga riikides. Probleemi lahendamisest sai konflikti eskaleerimine. USA kokku pusletatud presidendi Hamid Karzai võim püsib Kabulis ainult tänu liitlasvägede kohalviibimisele. Välissõdurite lahkudes ei kestaks valitsus tõenäoliselt isegi ühte päeva. Afganistanis pole mingit rahu, mida hoida. Niinimetatud rahuvalvemissioon kujutab endast Kabuli, Kandahari ja veel mõne linna ning tähtsama maantee kaitsmist, samuti plaanitavate naftajuhtmeteede valvamist. Kui rahuvalveväed kindlustavad ühe superriigi osalist valitsemist Afganistanis, siis kohalikud näevad võõramaistes sõdurites ning ametnikes okupante ja islami ohustajaid. Afgaani hõimude ksenofoobia on ajaloos hästi tuntud. Nüüd on puštud, tadžikid, hazarad pandud fakti ette, et koos seekordsete okupantidega püütakse neile pähe istutada ka võõrast kultuuri ja väärtushinnangute süsteemi. Selline hirm kasvatab rahvuslikku ühtsust ning tugevdab konservatiivse islami positsioone. Ja peagi ühinevad paljud seni iseseisvalt tegutsenud warlord’id taas kord Talibaniga, et üheskoos astuda välja USA ja tema liitlaste vastu. Läbikukkunud poliitika Heroiinitoodang, Taliban ja Al-Qaeda on kolm kõva Afganistani kaubamärki. Tuleb tunnistada, et suures osas on need praegusel kujul arendatud välja lääne valitsuste abil. Kui mullade Taliban peaaegu hävitas narkokaubanduse ja heroiinitootmise, siis praegu toodab «demokraatlik» Afganistan 90 protsenti maailma heroiinist, olles absoluutne narkoriik, mille majandus on rajatud uimastitele. Rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) kaitstavas islamivabariigis on tekkinud terve eraldiseisev, võimas heroiinitööstusharu farmerite, vahendajate, kokkuostjatega, mis samal ajal on täielikult läbi põimunud korruptiivsete võimude ja korravalvestruktuuride koostööga. Taliban keelas naistele koolihariduse ja sundis neid kandma afganistani burkhasid – chadri’sid – traditsioonilisi keha, juukseid ja nägu täielikult katvaid riietusesemeid. Kuid ka praegu kannab enamik naisi väljaspool suuremaid linnu chadri’sid. «Kui me «neid ei tapa», vallutab islamifašism kogu maailma,» räägitakse. Kui sõda jätkub, võibki nõnda džihaadi raames juhtuda. Afganistanis ja Iraagis toimuvad enamiku kohalike jaoks vastumeelsed manöövrid, okupeeriv lääne rahuvalvevägi ei saa islamiriikides võita. Jõuga lääne demokraatia importimine pole kooskõlas demokraatia aluspõhimõtetega, vaid kujutab endast pigem maailma muutmist meelepärasemaks seda valitsevale seltskonnale. Islamiriigid ja õhtumaad pole sarnased, on rumal loota lääneliku esindusdemokraatiamudeli rakendumist puštu hõimumaal. Ja kui selline süsteem ka jõuga, suurte ponnistustega kehtestatakse, kaasneksid riigile negatiivsed tagajärjed, sest esindusdemokraatia Afganistanis toodaks meeletut korruptsiooni. Kultuuride piire eiravatel sõjalise jõuga muutmiskatsetel ei saa olla kaugemas perspektiivis mingit positiivset mõju. Pole võimalik tule ja mõõgaga ehitada vastastikusel hoolivusel ja koostööl põhinevat multikultuurset ühiskonda. Kultuurisõda kasvatab rinnet Hiljuti kohtasin Tiibetis ühte Los Angelese lastekirjanikku, kes oli teel oma hiinlannast naise juurde. «Tegelikult on ikkagi seesama Hiina demokraatia parem kui endine teokraatia. Nad elasid ju täielikus keskajas ja olid suure religioosse mõju all,» arvas jänki. «Aga kui tiibetlased ise tahtsid seda ja olid nõnda õnnelikumad, kas ei olnudki siis teokraatia hoopis tegelik demokraatia?» küsisin ma vastu. «Selle üle ma pean mõtlema,» ütles lastekirjanik ja pöördus minekule. Rohkem ma teda ei kohanud. Maailm peab muutuma, aga kui kiiresti? Teokraatia ja demokraatia valus põrkumine on Afganistani praegusesse olukorda algusest peale sisse kodeeritud. Sayedile määratud surmanuhtlus on vale. Kuid see rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu köitnud sündmus moodustab vaid jäämäe tibatillukese tipu. Hukkamisotsuse taga on midagi palju enamat kui lihtsalt mingi materjali levitamine, mille kohta ilmselt enamik inimesi saab aru, et see ei olnud surmaga karistatav tegu. Afganistanis käib kultuurisõda ja noor ajakirjanik on selle sõja ohver, kes tegutses julgestuseta soldatina lahinguväljal, ilma et tal oleks olnud selja taga immuniteeti pakkuvaid riike. «Aeg on karm. Inimestele tuleb õpetust anda,» otsustasid kultuurisõja kindralid kohtus ja senatis. «Kui me praegu ei tegutse, hakkame varsti kõik Coca-Colat lürpides MTVst paljaid naisi vaatama,» muretsevad mullad piltlikult öeldes. Ja see hirm on mõnes kultuuris suurem kui surm. Igal juhul, isegi kui president annab armu, on kultuurisõja lahing olnud tõsiislamile edukas – usukindralitelt ühiskonnale ja üldsusele antud hoiatus leidis ülemaailmse kõlapinna. Samas on «demokraatliku Afganistani» kuvandisse lastud järjekordne auk. Olen kindel, et surmaotsust ellu ei viida, selleks on Karzai valitsus liiga sõltuv oma inimõigusi enamväärtustavatest liitlastest. Sain täna Ameerikas asuvalt Ajakirjanike Kaitse Komiteelt (Committee to Protect Journalists) president Karzaile saadetud kirja koopia, millest selgus, et ka Bactria kodanikud ja nende esindused mobiliseeruvad. Sayedi koduprovintsi Saripuli külavanemad kirjutasid kirja Balkhi provintsikohtule, milles kinnitasid, et Sayed on olnud hea moslem. Samuti on Sayedi hakanud toetama Balkhi demokraatlikult valitud külanõukogu. Sayedi õigeksmõistmine ei lahenda aga Afganistani probleeme ja on alles kultuurisõja algus. |
