Kunagi kui allakirjutanu vanus kaheksateistkümnele lähenes, tegutses samuti terve rida institutsioone liitega noorte-: ajakirjad, raadiotädid, lisaks veel komsomolitöötajad, nende aktiivi laagrid jne. Alarmeeriv noorte-Üks teema, mis siis kõigile funktsionääridele ja raadiotädidele alati targutamislusti pakkus, oli näiteks jutt puuduvast peaaegu müstilisest noortemajast. Sõpradega lobisedes sai noortemaja-hämast muidugi paras naljanumber, kerge umbusk liitesse noorte- saadab mind ilmselt eluaeg. Just nagu oleks inimestel sünniaastaga mingi kindel ja mõõdetav ning pisut alaväärne ühisosa määratud. Tegelikkuses püütakse selle mõistega ilmselt tänapäeval hõlmata kõike marginaalsena tunduvat, kuid ootamatult populaarset. Möödunud laupäeval Postimehes ilmunud intervjuus väidab Eva Koff, et kirjutamaks noortele arusaadavat ja puudutavat lugu, peab suutma õpetajarollist välja astuda. See on Eval nüüd «Mirri» kirjutades vist tõepoolest õnnestunud. Peategelasena on laval tüdruk, kes paneb sõbrantsidega nii tihedat uut slängi, et kohati ei tšeki muhvigi. Palju projektoripilti, erinevat saundi, sekka moodsat visuaalset kujundit läbi poolläbipaistva ekraani. Samuti on hulgi teemasid, millest võiks edasi mõelda: usaldust ja tähelepanu otsiv teismeline, kellel korterisse eksinud suvaline Danel paneb kohe katuse sõitma, sõbranna, kes teeb enesetapukatse vitamiinidega, rate.ee ja pildimaania, defloratsioon ja rasedusoht. Vanemate teine noorus – pubekatasemel meilid emalt ja isa lastekodutaustaga uus tšikk. Lisaks suhted rahaga ja seaduserikkumised – läpakavargus ja sõbra «kasti löömise» ähvardused ning tema verises särgis finaaletteaste jne. Kohati jääb mulje, et näidendisse on proovitud ühekorraga sisse panna kõik teemad, millest foorumite käigus noortelt kuuldud ja mis endal meelde tulnud. Sellise tunniajase virvarrina, täpsemalt mirr-varrina see teatriõhtul mõjubki. Rohkem ruumi Mirrile Keskkond, kus peategelane püüab ennast kusagile paigutada ning positsioneerida, on ilmselt äratuntav, selles on ka etenduse põhivõlu ja teatriprojekti «unicue selling point». VAT Teatri oma kooliga näitlejatele on see esimene kord kirjutatud teksti rollis esitada ja siingi on mitmeid sädelevaid momente. Mari-Liis Velbergi Britta oma rumalas enesekindluses mõjus ootamatult, nagu tema sissetung Mirri maailma ka olema pidi. Veenev hetk sai ka Ollika plikade vetsu peegliesisest, kus Mirr end Daneli hoolimatusest ahastusse sattudes paberkäterätikusse mähib. Vanaema kuju jäi esietendusel nähtud versioonis küll pigem arusaamatuks kujundiks. Niisugustest pigem skemaatilisteks jäävatest tegelastest lugu kokku pannes polegi kõige lihtsam peategelase siseheitlustega publikuni jõuda. See kaos, milles Mirri-sugune pubekas oma päevi veedab, jõudis aga küll adekvaatselt meieni. Hoolivuse defitsiidiga maailmas ei pruugi «vaba pind» alati erilist õnne tagada. Küsimus noortemajast kui ainsast õnnest puuduvast elemendist on lõpuks ometi taandatud. Uus lavastus Eva Koffi «Mirr» VAT Teatris Lavastaja Katrin Nielsen Osades VAT Teatri Foorumgrupi liikmed Kadi Jaanisoo, Mari-Liis Velberg ja Piret
Soosaar Lisaks Joonas Parve ja Mari Mägi Esietendus 5. veebruaril |
