Markko Märtin Foto: Kanal2

Alustaks tagasihoidlikult – jõulukingid on tehtud ja uus aasta alanud. Sel hetkel kui nii-öelda pauk käib, soovivad inimesed algavalt aastalt midagi. Mida teie soovisite?

Mina soovisin rohkem, et eelmine aasta juba lõppeks, kui et järgmine algaks. Aasta polnud minu jaoks kindlasti hea ja olin väga rahul, et see läbi sai. Edasiseks võisin loota lihtsalt mullusest paremat.

Samal teemal: Juhtkiri: Markko Märtini pärand

Aastad ongi paremad ja halvemad – nii see elu käib. Aga alati on ka kõige halvemast ja jubedamast kogemusest kaasa võtta midagi, mille võrra inimene rikkamaks saab. Milline on teie jaoks kõigele juhtunule tagasi mõeldes rikastav kogemus?

Arvan, et elus on kõik millekski vajalik, isegi kui tegemist väga-väga halbade asjadega. Kui edaspidi peaks midagi sarnast sündima enda või teistega, oskad sellele hinnangut anda ja vastavalt käituda.

Olete tegev spordialal, kus risk on erilisel kohal, ja see, mis juhtus mullu teiega (kui Märtini autos hukkus Walesi rallil tema kaardilugeja Michael Park – toim.), võib alanud aastal juhtuda ükskõik kellega.

Seda kindlasti. Arvan, et tänavaliikluses on meil kõigil oht õnnetusse sattuda, ja see oht on suurem kui rallisõidus. Aga rallisõidus võtame riske teadlikult. Mingitel hetkedel läheme ka liiga kaugele ja jätame riski piiri seljataha. Tihti seda teha ei saa, sest väga pikalt õnnelainel sõita pole võimalik. Et lähed aina sinna teisele poolele ja tuled tagasi, enne kui midagi juhtub.

Kas professionaalsel kõrgklassi karussellil, kus teie sõidate juba viis-kuus aastat, teevad tiimid ka mingeid teste ja kuiva trenni?

Päris sõidutreeningut sel tasemel enam ei tehta, testimised on mõeldud pigem tehnika ja varustuse katsetamiseks. Kes tippu jõudnud, peaks juba sõita oskama.

Tahaksin jõuda oma küsimuse teise osani – kas psühholoogiliselt valmistavad tiimid teid niisugusteks [traagilisteks] olukordadeks ette, õpetavad, kuidas juhtunust hiljem välja tulla?

Ei, ma arvan, et keegi ei taha niisugustele asjadele mõelda – eriti need mehed, kes istuvad autosse ja riskivad. Me kõik petame ennast: rahustame, et meiega midagi halba ei juhtu. Arvestame küll ohuga, aga vabatahtlikult sellele ei mõtle ja halbu olukordasid läbi mängida ei tahaks kohe kindlasti.

Olete professionaalne rallisõitja. Ega te, jumala pärast, tunne eelmise aasta septembris juhtunus mingit isiklikku süüd?

Mul on juhtunu pärast väga-väga kahju, aga süütunnet küll pole. Tean väga hästi – võimalused olid 50:50, et sama saatus võinuks tabada mind. Õnnetuse eest pole keegi kaitstud, mõnikord on küsimus sentimeetrites.

Kõik tipptasemel sõitjad on tagantjärele vaaginud: hea, et avarii toimus just sel kohal ja kokkupõrge niisuguse nurga all. Aga vahel lihtsalt ei saa enam tagasi vaadata ja niimoodi mõelda.

Kas teil on ka mingid rituaalid, kas rallisõitjate seltskond on ebausklik? Horoskoopi te ju eriti vaadata ei saa, sest MM-kalender on paigas. Te ei saa öelda: sinna ma ei lähe, sest horoskoop näitab halba.

Mul endal küll mingeid rituaale pole. MM-karussellil üks etapp või test lõpeb ja teine algab, horoskoobi lugemiseks ei jää isegi aega. Teed lihtsalt oma tööd, nagu iga teistki tööd.

Mis saab edasi?

See on selge, et praegu sõidan vaid tänavasõiduautoga. Ja arvan, et tõenäoliselt ma enam MM-karussellil ei stardigi.

Te teete täna niisuguse avalduse?

Tegelikult on see natuke pikem lugu, otsus sai vastu võetud juba hilissuvel. Aga kui juhtus õnnetus, jõudsin mõtteni: OK, üritaks endale järgmiseks aastaks siiski töökoha leida. Karjäär lõppes väga halva noodiga, hea meelega tahtnuks, et sõnum olnuks positiivsem. Paraku on kogu MM-sari palju kehvemas seisus kui aasta või paar tagasi. Ja et järgmise hooaja projekt kohe ei õnnestunud, siis järelikult las ta olla. Erilist mõtet kellelegi midagi tõestada ei ole.

Ma ei saa ikkagi aru, miks te tahtsite juba suve lõpus karjääri lõpetada. Kas lihtsalt seepärast, et rallimaailm on madalseisus, võistlema on jäänud vähe meeskondasid ja pakkumisel vähe töökohti?

Oli näha, et sari hakkab tasapisi lagunema, aga see polnud otsene põhjus. MM-karussell on päris tihe ja ma ütlesin tuttavatele inimestele juba mõne aasta eest, et tahaksin kolmekümneselt lõpetada. Leping Peugeot’ga olnuks mulle igal juhul viimane, seoses meeskonna lahkumisega MMilt jäi see lihtsalt kahe aasta asemel aastaseks.

Samas tekib küsimus: maailmameistriks pole te ju veel tulnud? Saate aru – rahvas loodab, elab teile kaasa. Nii naljakas kui see pole, kuid väikese Eesti sporditähed kuuluvad nagu endale ja samas ei kuulu ka. Tegemist on justkui soovikontserdiga, kus rahvas nõuab, et Veerpalu või Märtin jätkaksid. Olete alles 30-aastane, kas teil on tagataskus mingi variant, mida edasi teha?

On väga tore kõigile teistele nalja ja lõbu teha, aga natuke peab ikka isekas ka olema ja oma tahtmistega arvestama. Olen kogu aeg arvanud, et inimesed võiksid kuskil kolmekümneselt suureks kasvada. Sinnani võib jamaga tegeleda, siis aga lõpetada. Minu meelest on vähe tobe, kui vanad mehed jooksevad palli järel ja saavad selle eest ka head palka. Võiks mingi elulisema asjaga tegeleda.

Nagu rokkarid – 60- või 70-aastastel meestel ikka pats taga ja mängivad kitarri… Aga tegelikult sõidavad vennad rallit ju ka 40-aastaselt. Kas see perspektiiv pole teid kunagi kütkestanud?

Ei, päris ausalt kohe mitte. Rallit on vahva sõita ja hobi tasandil kindlasti ka jätkan. Kuid kõiges ei saa malli võtta teistelt. Oleks huvitav teha asju nii, nagu ise tahad. Mina olen algusest peale tegutsenud, nagu ise heaks arvan. Lõpetada tahtsin samamoodi, aga kahjuks saabus lõpp plaanitust natuke varem. See asi läks ainsana käest ära.

2004. aastal oleksite võinud tulla maailmameistriks. Kui nüüd kavatsete lõpetada, kas teid see mõte kummitama ei jää?

Arvan, et MM-tiitel oli paljude inimeste jaoks ilus unelm, millele kaasa elada ja loota. Loomulikult üritasin ka ise, vähemat pole mõtet püüdma minna. Aga tean piisavalt hästi, mismoodi rallispordis asjad toimivad ja mida on eduks vaja. Võid väga palju pingutada ja kõike hästi teha. Ent mingi nüanss, mis pole sinu kontrolli all, keerab kogu ponnistuse nässu. Nimetan seda õnneks ja õnne on päris raske treenida.

Maailmameistriks võinuksin tulla pigem hooajal 2003, mil meie sõidule ja tehnikale keegi vastu ei saanud. Kahjuks juhtus nii palju äpardusi kui üldse võimalik. Aga OK, see on rallisport. Olen kõigega arvestanud ega mõtle tagasi: kui oleks, mis siis…

Leidub näiteid, kus inimesed on kümme aastat tiitlit jahtinud. Võib-olla isegi kullani jõudnud, järgmised kümme aastat uuesti proovinud, ja tühjade pihkudega jäänud. Siis avastad, et oledki 40 ja püüdnud parimad aastad mingit sinilindu. Minu pääsemine Eestist tipptasandile oli natuke uskumatu lugu nii või naa. Olen saavutanud rohkem kui algusaastatel loota oskasin.

Kas te tõesti arvate nii?

Jah. Alustades tahtsin küll igas masinaklassis teistest kiiremini sõita. Aga oli 1990. aastate keskpaik ja unistus, et eestlane kuulub tehasetiimi ja võidab rallisid, tundus kõigile hullumeelsena.

Kas teie soontes voolab ka soome verd? Eestlase kohta sõidate rallit kuidagi liiga hästi.

Soomlastel on lihtsalt pikad traditsioonid. Ka Eestis on alati olnud palju häid autosõitjaid, aga maa, kus eestlased pidid toimetama, oli suhteliselt piiratud, nagu ka tehnika. Mul oli raske minna teed, kus eelnevalt rada polnud sisse tallatud. Soomlastele on see väga lihtne.

Kas poisid, kes nüüd ihkavad teie skalpi ja pääsu kõrgseltskonda, on tänu teie saavutustele paremas seisus?

Usun, et neil on eelis. Kui varem arvati, et oled hull ja tippu pole võimalik tõusta, siis nüüd on selge, et see on tehtav. Aga kindlasti ei tohi noored unustada, et ülesanne pole lihtne.

Autosportlaste puhul räägitakse palju rahast, nagu tennisistide puhulgi. Istud kodus ja vaatad telerist – nad on ilusasti riides ja teenivad mängides miljoneid. Kas raha, mida teie spordialal makstakse, ja mis 7000-kroonise keskmise kuupalgaga tavainimesele tundub üüratu, on tegelikult riski ja vaeva väärt?

Raha pole selle asja juures üldse tähtis. Nagu kõik teised, alustasin ka mina rallikarjääri, sest tahtsin kiiresti sõita ja asi meeldis mulle. Raha pärast pole ala kindlasti võimalik teha. Inimesel peab olema väga suur tahe, ta peab sporti nautima – vastasel korral ei õnnestu midagi.

Ma saan aru, et piltlikult öeldes lülitate nüüd turbokäigu välja. Teil on kaks kolmandikku elust – õudne mõelda! – veel ees. Millega kavatsete need aastad täita?

Ei tea. Las kõigepealt läheb aastatega sissejoostud hoog maha, küll midagi saab ikka tehtud. Viimased kaksteist aastat või rohkemgi on tegeldud ralliga, paras aeg midagi muud proovida.

On teil sellest rääkides pisar silmanurgas, või on valgustus lihtsalt niimoodi seatud, et mulle tundub nii? Tegelikult on see ju elu ühe võib-olla ilusama perioodi lõpp, kuradi raske on kõigele olnule «ei» öelda.

Ei ole. Olen eelnevalt planeerinud, et umbes praeguses ajajärgus võiks see ilus aeg lõppeda. Pealegi käivad maailmameistrivõistlused allakäiguteed. Ma enam isegi väga ei tahakski seal osaleda, sest see pole enam MM, vaid hobimeistrivõistlused – igaüks, kel raha, saab sinna minna ja on tegija. Sõiduoskused jäävad hoopis tagaplaanile.

Kas sain teist õigesti aru, et autoralli on paljuski siiski niisugune dirty business (räpane äri – toim.)?

Niisuguseks on see praegu muutunud. Kui autotootjad rahastavad, tahavad nad tulemusi ja seavad sõitjate valikul esmatähtsaks oskused. Praegu on kõik üles ehitatud puhtalt sellele, kes leiab sponsori. Pole enam see sport, kuhu kuuluvad maailma tipud, ilma teevad hoopis need, kel kõige suuremad toetajad.

Ma ei saa ikkagi teist aru. Kas te olete praegu piloodina veel turul või enam mitte? Võib teid keegi osta?

Never say never (ära iial ütle ei iial – toim.), kõik on võimalik. Aga praegu ma küll ei näe, et seda lähiajal tegema hakkan. Sõidan kindlasti edasi, aga mitte nii tõsiselt, et 16 etappi aastas ja kõik muu juurdekuuluv. See on selgelt liig, seda on teha saanud küll.

Kas seote oma tuleviku Eestiga?

Ei oskagi öelda. Olen MM-karussellil saanud natuke maailmakodanikuks. Tulen tõenäoliselt igal pool toime, ei tunne välismaal viibides mingit kompleksi. Tuleb silmad lahti hoida ja vaadata, mida elu huvitavat pakub.

Mul on igatahes erakordselt kahju, et intervjuu kujunes mõnes mõttes kokkuvõtete tegemiseks. Olete sellel karussellil tiirelnud aastaid ja võitnud viis etappi. Mida te nende aastate jooksul kaotanud olete?

Kaotanud? Ühe hea sõbra. Aga ülejäänud ajal…, ma ei ütle, et midagi kaotanud oleksin. Kui, siis privaatsuse.

Teie oma suletuse juures räägite, et olete kaotanud privaatsuse?

Kõik on suhteline. Üritan endast parima anda, et privaatsus säiliks. Vastaspool üritab läbi murda. Seega ei saa seda enam nimetada privaatsuseks, pigem privaatsuse kaitsmiseks.

Kas on nii, et esimese poole elust jookseb inimene kuulsuse järele, ülejäänu põgeneb selle eest?

Ei oska öelda. Ma pole kunagi kuulsuse järele jooksnud. Pole kuidagi forsseerinud, et peaksin tuntuks saama, kõik on tulnud iseenesest. Ja mingil hetkel on seda kindlasti tulnud ka natuke liiga palju.

Saan aru, et juttu kokku võttes võime öelda: mis oli, on läinud, ja mis tuleb, alles ees.

Nii on alati.

Tänan teid väga! Ja kui see tõesti peaks olema teie rallisõitja-karjääri lõpp, võtan endale meeldiva rolli tänada teid nende aastate ja elamuste eest, mida olete meile pakkunud.

Aitäh, eks ma pean omalt poolt tänama inimesi, kes kaasa elasid ja leidsid selles midagi nauditavat. Järelikult tuleb nüüd otsida uued inimesed, kes sama emotsiooni pakkuda suudavad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.73