| |
|
 |
Küllike Rooväli
Foto: Peeter Langovits |
|
Eestile elatud elu
(119)
06.01.2006 00:01
Küllike Rooväli, vanemtoimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Eilsed Eesti teleuudised. Juba teist päeva räägitakse kõigil kanalitel sellest, kuidas Iisraeli peaminister Ariel Sharon on insuldiga raskes seisundis haiglas. Iga veerandtunni tagant edastab sealne valitsus uudiseid riigijuhi seisundi kohta – ära märgitakse väiksemgi muutus. Iisraeli rahvas muretseb, muretsevad ka Sharoni piiritagused poolehoidjad.
Eilne päev Eesti ajalehetoimetustes. Ajakirjanikud on saanud viimastel päevadel teateid, et eluõhtule jõudnud president Lennart Meri on taas haiglavoodis ja tema seisund pole kiita. Räägitakse insuldist, halvatusest, raskest seisundist, teadvusetusest. Päeva jooksul ei tule aga ainustki ametlikku teadet. Presidendi poeg ja ühtlasi ka tema erasekretär Mart Meri ütleb järjepanu kommentaaridest ära. Kui varem on ta saatnud ajakirjanduse huvile reageerides vähemalt avalikkust rahustavaid pressiteateid endise riigipea tervise paranemise kohta, siis nüüd ei tule tema sulest silpigi. Selle asemel et saada ja vahendada rahvale teateid armastatud endise riigijuhi kohta, saame kaasa tunda vaid Iisraelile ja Sharonile. Muidugi mõista on Sharon ametisolev peaminister, kes varises haigevoodisse otse poliitmöllust. Meri viimane ametiaeg lõppes juba üle nelja aasta tagasi. Kas eesti rahvas armastab Merit praegu vähem kui neli aastat tagasi? Vaevalt. President on jäänud ikka presidendiks, tema sõnad on olnud inimestele olulised ka siis, kui ta on öelnud neid ajakirjanduse vahendusel haigevoodist. Meri on üks meie taasiseseisvunud riigi elavaist sümboleist ja ta pole jätnud kunagi kedagi ükskõikseks. Tundub, et Eesti riigi jaoks pole president Merit olemas. Miks riik ikka veel vaikib? Kas on õige, et rahvas loeb presidendi tervise halvenemisest esmalt SL Õhtulehe veergudelt mitteametlikele andmetele tuginedes koostatud uudisest? Eile tegi presidendi perekond avalduse, kutsudes meediat ja avalikkust Merile rahu pakkuma. See on perekonna poolt ka ainumõeldav, sest kes omastest tahaks või suudaks sellises mures kommentaare jagada. Selle ülesande peaks täitma riik. Kuni presidenti ja tema haigust riigi jaoks pole, kirjutame me lugejatele nii palju, kui ise teada saame ja oma südametunnistuse järgi. Ja kindlasti kontrollime me kõiki andmeid põhjalikult. President Meri antud intervjuudest koostatud raamatu pealkiri on «Eestile elatud elu». See raamat viis presidendi sõnumi Eestist väljapoole – teistesse maadesse. Kindlasti on tal nii kodumaal kui piiri taga palju sõpru, keda ta ise ei tunne, kuid kes tahaksid talle raske haiguse ajal kaasa tunda. Meri on elanud oma elu Eestile – miks peaksime me siis tema haiguse eesti rahva ees maha salgama? / lk 4
|
