Samal teemal: Asi ja idee ajaloos (8)

Tammer, järjekordne kuritöö kaante vahel. Kas teil häbi ei ole?

(Mugistab naerda ja tõmbab mahvi suitsu.) Ei ole. Mul on hea meel.

Kas tollest ajast ei tuleks kirjutada hukkamõistvaid analüüse nagu «Kommunismi must raamat», või vähemasti lisada kaanele kirje, umbes nagu sigaretipakile, et tarvitamine igaühe enese vastutusel?

Lähenemisnurga küsimus. Ja lähenemisnurk oli teine. Kuid usun, et selle raamatu meeleolukatest naljalugudestki on selge, et need lood poleks sündinud, kui see aeg nii pentsikult totter poleks olnud. Jätsin teadlikult välja raskeid ja ängistavaid mälestusi. Et kasutada neid kuidagi teisiti. Aga see kõik ei tähenda, et ma seda aega ülistaks. Kaugel sellest.

Mis tunded valdasid seda tohutut materjali läbi närides ja nõukogude aega taas tunnetades. Magada saite?

Olen otsast otsani lugenud läbi «Eesti rahva elulugude» kolm köidet. Mäletan, mida tundsin, olles öö läbi esimest osa lugenud. Ei raatsinud lihtsalt käest panna. Nii et teadsin enam-vähem, mis mind ees ootab. Ka paineist, mis neis mälestustes sisaldub.

Olite psüühiliselt karastunud, kui nii võib öelda.

Arvan küll, jah. Kui oled paralleelselt võtnud linti ühe tuntud vanainimese eluloo, siis tead ju juba – eks seigad ja äng kordu. «Eesti rahva elulugude» kõrval salvestasin näiteks Lia Laatsi ja Kalmer Tennosaart. Jah, hullema karastuse sain just seeläbi.

Kuivõrd tegite nõuka-aja raamatut koostades enese jaoks avastusi?

Avastus oli see, kui hästi inimestel on meeles detailid. Just detailid on need, mis hakkavad mängima. Väga lihtne olnuks võtta pikad kirjad ja panna need lihtsalt järjestikku. Püüdsin igast väga pikast kirjast mingi loo välja võtta. Oli idee, et ühest loost või teemast kasvaks välja järgmine. Ja siis tekib üldistus.

Iga kiri oli omamoodi avastus.

Kas raamatule tuleb järg?

Jah. Mingil moel kindlasti.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4