Elukallidus kasvab, raha ja kõige müüdava väärtus langeb. Ülikoolid tõstavad
üksteise järel õppemaksu, et hoida õppejõudude palka konkurentsivõimelisena ning
õppetingimusi ja –kvaliteeti tasemel. Selgub aga, et nad teevad seda
ebaseaduslikult.
Sandra Maasalu Foto: Peeter Langovits
Ülikooliseaduse sõnastus on tõesti selline, et jätab tõlgendusruumi, kas
maksimaalne lubatud õppemaku tõus kehtib ainult juba ülikooliteed käivatele
tudengitele või ka uutele sisseastujatele. Ülikoolid on asjast aru saanud nii,
et «rebastele» võib võib õppemaksu tõsta nii palju kui parajasti vaja.
Rektoraatides ei kardeta, et tudengeid selle võrra vähemaks võiks jääda, sest
õppelaenu maksimumsumma ja palgad ju ka tõusevad.
Ühest küljest mõjub ülikoolide ja pankade ühendkoor õppelaenust kui
võluvitsast küüniliselt. Teisalt saavad isegi tudengid aru, et õppemaksu tõus on
praeguses kõrghariduse rahastamissüsteemis paratamatus. Selle süsteemiga pole
rahul ükski osapool. Tudengitel ja ülikoolidel tuleks õppelaenuprotsentide üle
sõdimise asemel jõud ühendada ja koos riigiga uus ning rahuldavam
rahastamismudel leida. Lahendusvariante ju on.
