Viis aastat tagasi kirjutasin riigikontrolörina artikli «Ettevaatust, raudtee!». Tookordne kriitika oli suunatud erastamise läbiviimise pihta, mitte põhimõttelise majanduspoliitilise valiku – riigikeskne või erainitsiatiivil põhinev majandus – vastu.

Strateegiline häma

Raudtee ei ole meie elu keskpunkt, algus ega ots. Meist enamiku elus ei sõltu raudteest midagi, ükskõik kui palju lehed sellest ka kirjutavad. Eestis on palju olulisemaid infrastruktuure, mis ei kuulu riigile ning mida me peaaegu kõik kasutame. Kuid ilmselt oleks enamikule arusaamatu mõte, et riik peaks natsionaliseerima näiteks mobiilsidevõrgud.

Kas Eesti Raudtees on midagi erakordset strateegilist? Transiit on küll tähtis majandusharu, ent mitte nii oluline kui viis aastat tagasi arvati. Raudteetransiit ei anna enamikule meist leiba ega hakka seda kunagi andma. Ja transiidiski kehtib majanduslik loogika. See, kellele raudtee kuulub, ei ole määrav.

Tõsi, Venemaa eripära arvestades võib majanduslikku loogikat väärata poliitika. Ent see pole argument tagasiostmise poolt, vaid vastu. Raudtee omanikuna satub meie valitsus Kremlist suuremasse sõltuvusse kui seni. Ja on tõenäoline, et raudtee tagasiostmise järel hakatakse sellesse matma meie kõigi raha.

Transiidile peale maksta ei ole meil põhjust, sest kaup, mis liigub, pole meie oma. Majandusminister ei ole sellisest kavatsusest saladust teinud, tõsi küll, väites, et see on ühtlasi ka riigi huvides. Minu jaoks ei lange Vene oligarhide ja Kremli huvid Eesti maksumaksjate omadega selles küsimuses küll kokku.

Äkki on rongireisijatel võimalik tagasiostust võita? Rong pole meie ühistranspordis mingi tegija. 2004. aastal tehti vaid kaks protsenti sõitudest rongiga. Pealegi ei opereeri reisironge Eesti Raudtee.

Linnalähironge opereeriv Elektriraudtee on kogu aeg riigile kuulunud, kuid endiselt näeme seal kulgemas paarikümneaastaseid ülevõõbatud vaguneid. Võimalusi reisirongiliikluse arendamiseks on olnud küllaga, ent seni pole see Savisaart huvitanud.

Sellele vaatamata eelistab ta nüüd taasriigistamise ettekäändeks tuua reisirongiliikluse arendamist, lubades ehitada perroone ja panna käima kiirronge. «Suur rongide tähesõit» on sama populistlik kui lubadus riigiametnikele ühiskonna muude vajaduste arvel 25 000 krooni maksta.

Kui ollakse taasriigistamise lävel, peaks selge olema, millised raudteelõigud rekonstrueeritakse, kuhu kiirrongid sõitma hakkavad ja palju see maksma läheb. Ent sellest ei räägita, ja rongide lubamine ongi ses mõttes riukalik, et inimesed ei tea, kui palju see maksaks.

Siinkohal tasub arvutuspulgad appi võtta. Rong on suur kütust neelav masin, mis liigub ainult tema kasutatavaid rööpaid mööda. Majanduslikult tasuvaks ja keskkonnasõbralikuks muutub reisirong siis, kui sellega sõidab palju inimesi.

Vaatamata riigi toetusele maksab rongipilet Helsingist Tamperesse – see vahemaa on võrreldav Tallinnast Tartusse sõiduga – üle 300 krooni. Elektrirong muutub maakonnaliinil sõitvast bussist efektiivsemaks siis, kui reisijaid on tunnis 400. Diiselrongi puhul on see arv 1200. Seda tunnis, mitte päevas ega nädalas.

Kui palju on Eestis neid kohti, kust igas tunnis tahab Tallinna sõita 300 reisijat? Eesti elanike arv ja hõre asustus paneb ette raamid, millest me võiksime üle minna siis, kui rong oleks meie ülim eesmärk. Kas rongiliiklus on meile ikka tähtsam kui näiteks see, et koolid ja haiglad oleksid heal tasemel?

Tegelik lõppjaam

Kuhu tahab valitsus Eesti Raudteega tegelikult sõita? Siiani pole avalikustatud mingit äriplaani, mida riik raudteega peale hakkab, ja tõenäoliselt pole seda veel olemaski. Ent ma arvan teadvat, kuhu välja jõuda tahetakse. Jõutakse riigifirmani, mida peab Vene suurärimeeste huvides ülal Eesti maksumaksja ning mille nõukogus istuvad mõned poliitikute ustavad sugulased.

Värskele riigifirmale riputatakse külge ka hulk «teisi firmasid», mille kaudu hakkavad täituma poliitikute ja soositud ärimeeste taskud. Miski ei garanteeri, et raudtee ei muutu riigieelarvele kulukaks koormaks. Kabinetiuste taga on sellest räägitud, avalikult mitte.

Raudtee tagasiostjaid vaadates tuleb tõdeda, et Reformierakond on jõudnud viie aasta jooksul olla kahes paadis – raudtee erastajate ning selle tagasiostjate omas. Alanud reklaamikampaanias nimetab Reformierakond riigi sekkumist majandusse ohuks Eesti edule. Palju õnne, vähemalt teoorias oleme veel ühel meelel.

Kuid millise mulje jätab meie ärikeskkonnast see, et majandusminister on poolteist aastat süstemaatiliselt ühele ettevõttele kaikaid kodaratesse loopinud ja viinud asja nüüd natsionaliseerimiseni? Sõit läheb täna hooga teises suunas kui Reformierakonna reklaam lubab.

Ärimehed, kel riigiga äri pooleli, on kidakeelsed. Seda kõnekam on, et raudtee aktsiaid tagasi müüvad ärimehed on välja öelnud, et näevad Eesti riigi tänase käitumise taga üksnes Vene transiidiringkondade huvide teenimist.

Sellise kaliibriga tehingute eest nagu raudtee taasriigistamine kannab lõppvastutust peaminister. Praegu tõotab sellest kujuneda valitsuse ainuke reform, seda küll vaid jutumärkides.

Tundub, et majandusminister ei taju varasemate valitsuste mõistlikkuse tõttu tekkinud maksuraha laiali loopides üldse, et kusagil on reaalne majandus. Tal on siin Kruuda, Fixor Holding ja vene valijad.

Peaministri kohus on talle maailma olemasolu meelde tuletada ning suunata ta raudtee praeguste omanikega läbirääkimislaua taha. Kohustusega leida mõistlikum koostöövorm kui natsionaliseerimine.