Laste huvi arvutite ja interneti vastu on suur. Tuginedes Turu-uuringute ASi läbiviidud viimase üle-eestilise uuringu andmetele, kasutab 6–14-aastastest lastest internetti juba 91 protsenti, iga päev pea 70 protsenti ning 52 protsenti lastest külastab interneti jututubasid ja suhtlusprogramme.

Näiteks kui enamik lapsi tunnistaks otse suheldes, et valetamine ja narrimine on halb, siis vastsest uuringust selgub, et 18 protsendil lastest on tuttavaid, kes on kasutanud oma sõprade nimesid, andmeid ja koguni pilte internetis. 16 protsenti lastest leiab, et internetis on kiusamine ja teistega norimine lubatud.

Kahtlemata on internetil positiivseid omadusi. Kuid nii nagu paljudele täiskasvanutele, tähendab internet ka lastele keskkonda, mis on oma näilise anonüümsuse tõttu turvaline ja võimaldab kas või vahel olla keegi teine.

Saan tuua näite Tallinna Perekeskuse põhjal, kuhu jõuavad valdavalt lapsed ja pered, kellel on elus toimetulekuks vaja spetsialisti abi.

Perekeskuse psühholoogid ja sotsiaaltöötajad aitavad lapsi, keda on koolis kiusatud, kes on sattunud seksuaalvägivalla ohvriks või keda on muul kombel väärkoheldud. Lapsed, kes meie juurde jõuavad, on sageli väga «katki», nad otsivad väljapääsu reaalsest elust, kohta, kuhu põgeneda.

Oleme märganud, et sellise taustaga lapsed on väga haavatavad, ja arvutite kasutamine on neile hea viis reaalusest eemaldumiseks. Lihtne on kaduda netti ja unustada kõik, mis ümberringi toimub, unustada oma mured ja probleemid ning igapäevane elu.

Meie majas on kuus arvutit, mis on mõeldud koolitööde tegemiseks, aga ka mängimiseks ning internetis surfamiseks.

Paarist iidvanast «kastist» võib lisaks tekstiprogrammidele leida isegi nostalgiamängu SuperMario. Tundub ju super, aga keda köidab tänapäeval mingi Mario-nimeline hüppav mees, kes peab kärbseseeni koguma, et rohkem punkte saada?

Tugev motivaator

Milleks kõik need eelmise sajandi tobedad mängud, kui on olemas internet, küsivad lapsed. Võrk, mis täis lubatut ja lubamatut, tulvil lehekülgi, mis sisaldavad infot absoluutselt kõigest, milleni inimmõistus küündib.

Avameelselt tunnistades, enamik meie asutuse päevakeskuses käivatest lastest ei tuleks meie majja, kui meil poleks neile pakkuda tasuta interneti kasutamise võimalust. See tõmbab neid ja motiveerib tegutsema.

Nad teavad, et kui tund aega õppida, siis saab tund aega arvutit kasutada. Nii ollakse näiliselt valmis probleemidega tegelema.

Ma arvan, et see olukord on tuttav paljudele lapsevanematele. Lapsed on nõus tegema palju, et saada arvuti taha internetiavarustesse kolama. Perekeskuses on tulnud ette olukordi, kus lapsed nügivad üksteist toolilt maha, et saada kiirema arvuti taha paljukritiseeritud, kuid ikka veel töötava Rate.ee lehele.

Või mis oleks lapse päev ilma MSNis lobisemata. Täiesti tühi. Ka lastel on vaja sotsiaalse eluga kursis olla. 3.b klassi Brian peab olema kursis 4.a klassi Nelli päevasündmustega, isegi kui suhtlemine on väga napisõnaline ja koosneb lausetest «mis värk on?» või «jou jou jou, mis toimub?».

Ohud tuntuks

Teame, et arvutid meie asutuses on ilmselgelt suurepärased reaalsusest põgenemise vahendid, ja internetis surfamine võib viia lapsed keelatud saitidele, mis võivad neid omakorda traumeerida.

Kuid sellest hoolimata ei viska me neid vanu kaste välja. Arvuti on igapäevane töövahend ja internet asendamatu infoallikas – nii lastele kui täiskasvanutele.

Samuti ei paranda asja radikaalsed keelud. Rate’i kinnipaneku kampaania või erinevate suhtlusprogrammide külmutamine ei lahenda olukorda. Mõne hetke pärast tuleb uus ja veel ägedam Reit või Emesen.

Oluline on tähelepanu pööramine, mõistlike piiride seadmine ning aus ja järjepidev kõnelemine.

Selgitame perekeskuses iga päev lastele arvutite ja interneti kasutamisega seonduvaid ohte. Põhjendame neile, miks ei tohiks nad jagada võõrastega oma andmeid või riputada Rate’i üles paljastavaid pilte või kolada täiskasvanutele mõeldud lehekülgedel.

Kui lastele juba varajases eas nende asjade kohta selgitusi jagada, suudavad nad ka ise paremini hinnata ohte, mis kaasnevad interneti kasutamisega.

Olles ise tähelepanelikud laste ja nende neti-tegemiste suhtes, ei ole internet nii silmipimestav ning tublisti väheneb ka tõenäosus, et lapsed satuvad kusagile hotelli, mõne seksuaalkurjategija pildistamiskire ohvriks.