Andre 3000 Class Of 3000. Music Volume One (La Face)Pool OutKasti ja multikamuss Põhimõtteliselt läheb Andre 3000 selle plaadiga sinna, kust OutKast pärit on. Efektid võetud maha, alles jäänud toores funk, vana jazz, tin-pan-alley, charleston ja lihtsalt lollitamine ning lullilöömine klaveri taga. Näiteks 30ndate vodevilli stiilis. Obligatoorne on öelda: loovam ja lahtisem pool OutKastist on see Andre-poiss. Eks vist, ja lõbusam pool on ta kindlalt. Ja mis saaks olla lõbusam kui lastega muusikaliselt naljatleda. See on telemultika «Class Of 3000» saund ja kuivõrd ta on lihtsam ja mängulisem ja lopem ja laadnam ja vapsee vähem pretensioonikas, vähem pingutatud, kui viimatine OutKast (kus on hetki, aga mis on tervikuna koormav), siis teretulnud nutikalt komponeeritud lõõgastusplaat. Mõnes mõttes jällegi: tuleb ja läheb. Valner Valme ------------------------------------------------------------ Apocalyptica Worlds Collide (Sony) Nagu hevimeeste talendikonkurss Sibeliuse akadeemia õpilaste projektist, mis algselt seisnes Metallica lugude saagimises neljal tšellol, on saanud Põhjamaade kuulsaim rokitsirkus, kust nüüd ei puudu ka trummid ja kitarrid. Monotoonseks kippuvasse eeskavva toovad vaheldust skene prominentide hulka kuuluvad külalised. Uuel plaadil astuvad üles Jaapani kitarrist Tomoyasu Hotei, Slipknoti vokalist Corey Taylor, Slayeri trummar Dave Lombardo, Adam Gontier Three Days Grace`ist, imekaunis Cristina Scabia Lacuna Coilist ning Rammsteini raudkõri Till Lindemann. Mida niisugusest staaride paraadist oodata? Meelelahutust, umbes nagu saatest «Talendijaht». Ja kui selline paralleel juba tõmmatud, tuleb ka võitja välja hõigata. Mina isiklikult kõhkleks veel Taylori või Hotei vahel, aga raudpolt, et publikuhääletuse võidab Lindemann saksakeelse versiooniga Bowie loost «Heroes», mis on täpselt nii kandiline nagu üks Rammsteini lugu olema peab. Mart Juur ------------------------------------------------------------ Richard Hawley Lady’s Bridge (Mute) Meeldivalt vanamoodne lembelaulik 40-aastane igitüüne Richard ei ole intervjuudes nii tüüne midagi. Vaimukas härrasmees! Ja ebavaimukas inime ei saagi head muusikat teha. Ebavaimukas inime ei saa ka Jarvis Cockeri sõber olla. Tuntud Longpigsi asutajaliikmena 90ndatel ja Pulpi ko-kitarristina 90ndate lõpust, sai vahepeal kahtlaste substantside kimpus olnud trubaduur-kitarrikangelane soolokarjäärile hoo sisse meie sajandil (et mitte siis: nende sajandil). See, tema viies album, tõusis tema kodumaal UKs kuuendaks. Valesti teeb igaüks, kes seda plaati ei osta. Parem kui Elvis, Roy Orbison, varane Scott Walker ja sama hea kui Lee Hazlewood, kelle kõigi muusikaline summa ta jämedalt öeldes on. Valner Valme ------------------------------------------------------------ ?Kvartett ?Kvartett (Illab) Kohalik kunst-hiphop Mõnus haige freak-hop. Tekstid soojast peast soojadel analoogtaustadel, mis on muusikaliselt üllatavalt huvitavad. «Emo tsoon» koos Tursaga läheb siit otse Eesti mussi antoloogiasse. Igavad hetked on turvalised potentsiaalsed raadiolood («Parim osa naisest», «Tantsutempel»), mida ebatervem tekst, seda parem lugu. Ajuvaba suund, iseloomuga produktsioon ja ülipohhui suhtumine on bändil lahedad, ent materjal kokkuvõttes võiks olla tihkem. Üldiselt on Eestis praegu vastik elada. Ühiskond on tõbine, aga sellised asjad leevendavad. Jüri Lotman ------------------------------------------------------------ Felix Da Housecat Virgo Blaktro & The Movie Disco (Different) Hausiimpressaario laseb electrosouli Kuigi pole tegusa Housecati kõiki ta enda ja tema arvukate alter ego’de nimede all ilmunud albumeid kuulma sattunud, tuleb ilmselt nõustuda nendega, kes väidavad, et «Virgo...» on mehe parim album. Kui rohked miksid välja jätta, siis tegelikult alles neljas selle nime all ilmunud ketas. Chicago electro-leftfield-house’i veteran Felix oli eriti aktuaalne nimi sajandi algupoole koos electroclash’i laineharjal ilmutatud toreda albumiga «Kittenz And Thee Glitz». Seni viimane elumärk mehest oli paari aasta eest kahtlase poolpornograafilise arvutimängu kahtlane poolpornograafiline soundtrack. (Eelmine päris-album ilmus 2004: «Devin Dazzle And The Neon Fever» – toim.) Ja nüüd korraga – põmaki – selline suurepärane plaat! Justice’i ja Armand Van Heldeni viimased albumid sobivad Felixi moodsa retrohõngulise elektrodisko kõrvale suurepäraselt. Mõjud 80ndate alguse italo-disco’st pluss soul pluss electro ja techno. Kohe täitsa sümpaatne kooslus, mis salata. Ameerika stiil ja Euroopa mõjud. Margus Haav ------------------------------------------------------------ Manu Chao La Radiolina (Nacional) Elurõõm ja õiglus Prantsusmaalt Et laulud siin rohkem kui kahes või kolmes keeles ja mitmelt mandrilt, jääb mulje, nagu tahaks see hispaania päritolu prantslane hõlmata oma popmuusikasse kogu maailma. Seljataga multi-kulti-ansambli Mano Negra kõrge maine, levitab Manu Chao juba kolmandat sooloplaati sõnumit, mis esiteks süstib suure annuse elurõõmu ja teiseks räägib inimlikust õiglusest. «La Radiolina» on kirju, kuid samas oma lustakuses ka ühetaoliseks ja igavaks kippuv plaat. Neid lugusid on ükshaaval (nagu veebipõlvkond seda teha tavatseb) märksa huvitavam kuulata. Mul on kahtlus, kas tema tarbija- ja apluseühiskonnavastased sõnumid pika plaadina üldse kohale jõuavad ja lõbupallikestena jalalt jalale kepslevad kuulajad seda tähele panevad. Pealegi oli Chao positiivne pöörasus varem ülemeelikum, põnevam ja teravam. Immo Mihkelson ------------------------------------------------------------ Mari Kalkun Üü tulõk (Õunaviks) Laulupiiga debüüt End kolmnurga Viljandi-Tartu-Võru vahel jagav Mari Kalkun on teinud tänavuse kodumaise muusikamaastiku ühe tähelepanuväärsema debüütalbumi. Folkartistide plaatide suurim puussepanek on tavaliselt steriilne ja isikupäratu stuudios talletatud heliruum. Mari album on salvestatud tubastes tingimustes, ning on see siis sellepärast või mitte, aga tema helisev ning mahe hääl koos sulniste meloodiatega on äärmiselt vahetu. Ning milline plaadifirma talle veel paremini passiks kui põhimõtteliselt aastas ainult ühe albumi reliisiv Õunaviks! Terase ning selge maailmavaatega Mari album on kaugel pealetükkivusest, tormamisest ning pealiskaudsusest. Plaadi valmimisele on Soomemaalt tublisti kaasa aidanud omanäoline Pastacas, kes peab Mari Eesti parimaks naislauljaks. Ainuüksi palad «Kevadaimus 1951» ja «Ütsik täht» tunnistavad, et annet, siirust ning küpset tarkust tabada tabamatut on Marile heldelt antud. Plaadil leiduvad olulistest hetkedest säilinud helijäädvustused on armsad nagu südasuvisel udusel raiesmikul korjatud maasikatest tehtud moosipurgi avamise lõhn külmal talvekuul. Margus Haav ------------------------------------------------------------ Hot Hot Heat Happiness Ltd (Sire) Ansambel Oh-oh-hoo Siinkribaja tagasihoidlise persoona (nii vist räägivad päris kultuuriinimesed?) esimene mulje: räigelt negatiivne laks. Siukese gaseeritud ja tantsulise sündidraiviga ruigava indiroki (siinkohal mõtlen indiroki all seda kitsaste poiste heitlik-bravuurikat popmuusikat, mis 21. sajandil jälle moodi tuli) tõi Hot Hot Heat esile enne Killersit ja Braveryt ja suurtel lavadel oli HHH üks tantsuindi pioneere. Aasta oli 2002 ja album «Make Up The Breakdown». Vahepeal oli HHH-lt väheütlev plaat «Elevator» ja nüüd ollakse võimsate tuunidega tagasi, ikka sellises uljas party-indierock-laadis. Niisiis tundus, et kas nad hiljaks pole jäänud. Siis aga kuulasin veel ja tundus, et HHH teeb ikkagi oma asja üpris veenvalt. Siin on nii elu, energiat kui kihvte lugusid. Valner Valme ------------------------------------------------------------ Justin Nozuka Holly (Coalition) Mitme näoga noormees Popmuusikalisi palgeid, või siis maske, mida iga kahe-kolme loo järel vahetada, ehk ikka-jälle veidi teistsuguse nuka alt kuulajale ette käänata, on noorel newyorklasel pool tosinat. Polegi vähe, arvestades et aastakesi on sel kanada-jaapani päritolu poisil ikka veel paar pügalat alla kahekümne. Ja et «Holly» on tema esimene pikemapoolne tsee-dee (49:24). Melanhoolselt indipoppivatele, pisut bluusilikele algusotsa paladele tuleb järele elektrooniliste lisanditega soul-folki, varjundi- ja viisiküllast ballaaditsemist, laiatarbenutulaule, hitilõhnaliselt rokkivaid refrääne, ämbientsesse hõredusse tilkuvaid klavereid. Ja falsetti ja vibrato’t, mis mahitavad mõtlema Paul Simonile ja, mis pattu salata, Michael Jacksonilegi. Päris põnev saab olema oodata, mis noorsand Nozuka ja ta muusikaga edaspidi juhtub. Tiit Kusnets |
