Hoopis omaette kategooria moodustavad aga poliitikute ja sõjaväelaste prohmakad julgeoleku- või sõjalises valdkonnas. Nende tagajärgedeks on maailmakaardilt pühitud riigid, purustatud linnad ja asulad, kaotatud sõjad ja lahingud ning – mis kõige hirmsam – miljonite süütute inimeste kannatused, tuhanded mõttetult kustutatud elud. Eelkäijate veadOn ilmselt paratamatu, et sõjad ja konfliktid jäävad inimkonda saatma ka edaspidi, kogu tema ajaloo vältel. Seepärast omandab elavate ja tulevaste põlvkondade jaoks erilise tähtsuse see, kui palju või vähe õpivad poliitikud ja sõjaväelased eelkäijate tehtud vigadest. Hea võimalus tutvuda mõningatega neist avaneb eesti lugejal äsja ilmunud inglase Saul Davidi raamatu «Sõjalised prohmakad» kaudu. Autor on teinud oma südameasjaks uurida suuremate ja väiksemate sõjaliste katastroofide põhjusi ja püüdnud neid süstematiseerida ning – mis veelgi tähtsam – anda soovitusi nende ärahoidmiseks. Nagu see läbinägelik ja kohati vastuoluline raamat näitab, esinevad sõjalised läbikukkumised paljudes vormides ning tulevad alati ootamatult. Seejuures nad ei ole säästnud ühtki maailma riiki ja rahvast. Autor lahkab viit kõige tüüpilisemat sõjaliste lüüasaamiste põhjust, ilmestades neid paari viimase aastatuhande sõdadest – alates Rooma ajast ja lõpetades Lahesõjaga Lähis-Idas – võetud kolmekümne näitega ning analüüsib nendega seoses ilmnenud operatiiv- ja psühholoogilisi tegureid juhtunu põhjuste leidmiseks. David näitab veenvalt nn «parketiohvitseride» abitust lahingu organiseerimisel ja juhtimises, poliitikute ja väejuhtide suurusehullustusest või ebakompetentsusest tulenevaid lüüasaamisi ning ka seda, kui tähtis on lahinguväljal võitlevate sõjameeste võitlustahe, moraal ja väljaõpe. Raamatu puudusena võib märkida selles toodud näidete angloameerika kesksust, veidi on puudutatud vaid sakslaste ja itaallaste sõjalisi möödapanekuid. Täiesti käsitlemata on aga jäänud viimaste aastasadade ühe kõige agressiivsema militaarriigi Venemaa mitmed suuremad ja traagilisemad prohmakad. Nii näiteks oleks lugejal kindlasti huvitav teada saada, miks hukkus 1905. aasta mais Tsushima lahingus Tsaari-Vene laevastik; mis põhjustas 1941. aasta suvel lennukite, suurtükkide ja tankidega Saksa Wehrmachti kolmekordselt ületava Punaarmee rängad lüüasaamised ning pea nelja miljoni sõduri kaotuse. Tavalugejal on ka suhteliselt raske jälgida raamatus antud üpris detailseid lahingukirjeldusi selles oleva graafilise materjali – kaartide, skeemide vähesuse ja pealiskaudsuse tõttu, mis teeb lugemise keeruliseks. Raamatu väärtuslik osa on aga kindlasti lüüasaamise põhjuste väljaselgitamine ning sellest tehtud järeldused, mis on aktuaalsed ka tänapäeva sõjalise valdkonna esindajatele. Tark õpib teise vigadest Mitmed neist väärivad sõjatarkuse varalaekasse kandmist. Ilmselt peaks iga «tugitoolistrateeg» ka tänapäeval endale selgeks tegema, et... «tüüpilisem (ohvitseride – A. L.) puudujääk tundub olevat väejuhtimise kogemuse puudumine sõjatingimustes. Naiivsus tegeliku sõjapidamise osas kipub soodustama kõhklemist ja liigset ettevaatlikkust, mille tulemuseks on heade võimaluste käestlaskmine ning lõpuks ka katastroof. Kõige ohtlikumad on aga sellised poliitikud, kes peavad ennast ületamatuteks strateegideks või isegi võitmatuteks taktikuteks lahinguväljal. Poliitikud, kes sõja käivitavad, peaksid seejärel võtma sisse koha tagaridades, kuni elukutselised sõjaväelased oma tööd teevad. Sõjameeste kehv moraal ja võitlusoskuste puudumine on põhjused, miks väed halvasti võitlevad ja reeglina lahingu kaotavad.» Igatahes leiab raamatu «Sõjalised prohmakad» avaja eest huvitava, silmaringi laiendava ja õpetliku sisu, millega tutvumine võib anda kasulikke mõtteid juhindumiseks edaspidises elus. Raamat Saul David «Sõjalised prohmakad. Miks ja kuidas on
lahinguväljal lüüa saadud» Tlk Marek Laane Varrak 2006 |
