Soome koreograafi ja tantsija Tommi Kitti «24 tundi», mis esietendus Hobuveskis Fine 5 tantsuteatri ettekandes, on see teine. Tunnistan üles – esimese hooga tabas mind pettumus.

Oli ju Kitti tutvustanud end («Veidi enne homset», kaks aastat tagasi, samuti Fine 5 esituses) kui puhta vormi meistrit. Kui koreograafi, kelle puhul tähendused, mis vormist välja kasvavad, ei võta väga konkreetset kuju, vaid jätavad vaataja jaoks alles tantsu kätketud saladuse.

Ilma efektita

Seekord oli laval aga dramaatiline Tommi Kitti, küll seesama poeet, ent hoopis teised laulud suus.

«24 tundi» kõneles pöörasest elutempost ja inimestest selle sees, vastuhakust rutiinile ja leppimisest sellega. Sisyphoslikust tööst ja kannatusest.

Väljaütlemise ja ütlemata jätmise piiril kõikudes nappis selles vahetust, mis Kittit on ikka iseloomustanud. Tundus, et protsess, mida koreograaf ise väärtustab ja mida ta ka edukalt lavale on pannud, ei olnud seekord tõlkunud kadudeta. Millegagi asemele oli astumas millestki. Poeesia asemele teatraalne miimika.

Pärast, kui koju läksin, hakkasin lavastust edasi-tagasi kerima. Olin rahulolematu, ehk sellepärast. Siis tuli välja see, mis etenduse ajal ei jäänud silma (julgen seda tunnistada küll – vaatamata sellele, et jutt käib ikkagi tantsust), ent mis mind lõpuks lepitas – nimelt, kui funktsionaalne on tegelikult Kitti koreograafia.

Hüva – olgu ta pealegi seekord nimme dramaatiline, lõpuks on ju küsimus selles, kas tulemus on veenev või mitte. «24 tundi» on, omas võtmes. Ja veenvaks teeb selle koreograafia funktsionaalsus. Isegi märkamatus, kui nii võib väljenduda.

Siin ei ole «kombinne», efektitsemist, liigutust liigutuse enese pärast. Tehnika tantsimist. Tühipaljast stiili. Tants voolab välja lavalolijate kehadest, loomulikul, isegi loomalikul viisil.

Vaat siis, mis järelmulje teha võib.

Nagu hea põnevik

Teist laadi, reaalajalise elamuse pakkus Krõõt Juurak, kes esietendas Kanuti Gildi saalis oma tööd «Artistic Approach 3.1». Mai Murdmaa diagnoosiks seda ilmselt järjekordseks kontseptuaalse minimalismi ilminguks, mis pidavat Eestis nagu umbrohi vohama.

Kui nii, siis mina olen sellise umbrohuga rahul. Lõpuks ei jookse ju rindejoon, kui me millestki sellisest rääkida saame, ilu ja inetuse, kehakeskse ja «kehatu» tantsu vahel. Hoopis olulisem märksõna on kaasaegsus – nii sisuline kui vormiline. Sama ilmne on ka tõsiasi, et suur osa moodsast (sic!) tantsust sellele ei vasta. Kahjuks.

Krõõt Juuraku kohtumine publikuga – nii ta seda ise nimetas – oli põnev selles mõttes, et suutis teoreetilisele vundamendile püstitada humoorika ja üllatava, et mitte öelda lihaliku ehitise.

Peaasi, Juuraku eksperimendid, mida ta publikuga ette võttis, ei tundunud väljapressimisena. Ta küll mängis meie ootustele vingerpussi, kompas tajusid ja haamerdas aktiivseks, kuid jäi elegantseks ja diskreetseks mängujuhiks lõpuni välja. Seejuures suutis ta kaotada ruumi eraldavad piirid, ilmudes korraks isegi publikupoodiumi alt.

Tagantjärele mõtlesin, et «Artistic Approach 3.1» on nagu väga hea põnevusfilm, mille süžee viskab pidevalt vimkasid, nii et miski pole kindel – võimalik on ainult tõenäoline teadmine. Igatahes jäi kõlama protest igavuse, kivistunud enesestmõistetavuse ja ettemääratuse vastu.

PS! Isegi mina, vana kala, kes ma oleksin pidanud ette ära arvama, millega see kõik lõpeb, panin puusse.

Uut tantsukunsti

Tommi Kitti «24 tundi»

Esitaja Fine 5 tantsuteater

Esietendus 25. septembril Hobuveskis

Krõõt Juurak «Artistic Approach 3.1»

Esietendus 1. oktoobril Kanuti Gildi saalis

Tommi Kitti «24 tundi» näeb

7. ja 8. oktoobril kell 19.30 Hobuveskis, Krõõt Juuraku «Artistic Approach 3.1» naaseb järgmisel aastal

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5