Helilooja Rein Rannap, lihtsalt 50
(4)
06.10.2003 00:01
Immo Mihkelson
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Paljude säravate muusikapalade autor tähistab täna suurt juubelit
Rein Rannap - «pianist, helilooja improvisaator». Või siis Rein Rannap - «mitmekülgne muusik, tegutsedes aktiivselt soolopianistina nii klassikalises kui kergemates žanrites; heliloojana on ta tuntuim oma populaarsete lauludega, aga ka tõsisemate kompositsioonidega». Need kaks on kesksemad ametlikud tutvustused, mille veebis surfaja võib Rannapi kohta avada oma arvutiekraanil nii ööl kui päeval. Esimene Eesti Muusika Infokeskuse pakutu, teine aga interpreetide liidult, mille liige ta on. Eneseupitamist ei vaja Täna saab Rannapil täis ümmargune, rõngaga 50 eluaastat. Taevasse paiskuvad ilutulestikud… seninägematult kummalises kostüümis pianist möllab sädemetepildumisest nõiduslikult valgustatud klaveril mängida senikuulmatut muusikat… Mitte sinnapoolegi. «Eneseupitamist ei ole mul vaja. Lai publik teab mind niigi hästi tänu Rujale ja suvetuuridele. Mis aga puutub asjatundjatesse, siis neil on oma kõigutamatu suhtumine juba ammu välja kujunenud.» Rein Rannap lisab, et ta ei üritagi neid vastupidises veenda. Ühte kontserti ise korraldada pole mõtet, kui juba reklaami eest maksta, siis ikka kohe terve tuuri eest. «Kuivõrd ma aga kuhugi ei kuulu, siis tuleks - kui tahta - ka juubelietendus ise algusest lõpuni korraldada ja kinni maksta. Tegin oma festivali, kui sain 30: klassika, improvisatsiooni ja rockmuusikakontserdid, viimasel toimus ka «Ilusa maa» tänini viimaseks ettekandeks jäänud Tallinna esmaesitus…» Seega pidulikku juubelikontserti ei tule ja lavale kuulajate ette astub ta alles mõned päevad hiljem, mängides koos Pärnu Linnaorkestriga Mozarti klaverikontserti. See kontsert on juhuslikult sünnipäevalähedasel ajal. Klassikapianisti roll on üks tahk klaveri-Rannapist - oluline tahk, kaalukas, mis peaaegu nagu tema teine kodu, millest tema vabaõhukontsertide rahvas on ehk kuulnud, kuid mida paljud neist pole oma kõrvaga kogenud. Mozarti muusika pole päriselt see, mille järgi Rannapi hing heliseks. Tema sõnul on see diplomaatiline ja etiketti järgiv muusika, mis mõeldud õukondadesse. Tuleb kompromiss leida. «Mina olen taltsutamatu, ohjeldamatu, isepäine, spontaanne. Õukonna stiiliga see päriselt kokku ei kõla. Sel ajastul oli interpreet veel alandliku teenri rollis. Mullu ilmunud neljaplaadiline lauludekogumik «Varjased laulud» koondas kaante vahele aukartustäratava koguse Rein Rannapi loodud laulumeloodiaid mitmesuguses esituses. Eesti progerocki kangelaseks olemise aega jäädvustab monumendina mahukas plaadikogumik «Need ei vaata tagasi...», mis ilmus mõne aasta eest. Ruja tuntuimatest lauludest suurem osa on pärit Rannapi muusikavabrikust, kui nõnda sünnib nimetada andest, kujutlusvõimest ja oskustest koosnevat kogumit. Kogumikud, mis näitaks Rannapit tõsise helilooja, klassikainterpreedi ja improvisaatorina, on veel tegemata. Kaalukad saaks needki. Pärast juba traditsiooniks saanud suvist klaveriga ringreisi Eestis (seekordne «Roostevabad» oli siiski juba rohkem laulu kui klaveriga), on Rannap hoidnud madalat profiili ja olnud eemal tähelepanust. Tähelepanu vajab iga kunstnik aga nagu inimene õhku või laevalgusti elektrit. Seda on Rannap palju kordi otse või ridade vahel öelduna kaudselt tunnistanud. Kuulaja on talle tohutult oluline, kuna saali ja lava vahel kulgevad tema nähtamatud energialiinid. Kui sul endal pole niisuguseid helisid pakkuda, mis kõrvapaaride vahel tänutunde ja elamusega tagasi peegeldaks, ei saa muusik vastu peaaegu midagi. Just seda näib žanritega žongleeriv Rannap olevat olulisena kogenud oma enam kui kolm kümnendit (täpselt 37 aastat) väldanud esinejakarjääri vältel. Veelgi kauem on kestnud ka tema loomeperiood, sest tegemist pole mingi pelgalt interpreet-muusikuga, vaid loovmuusikuga, kes ise teeb, ise mängib - nii nagu see käis juba muiste. Kui muusik pole individualist ja egoist, on ta orkestrant. Rannap suudab orkestris olla vaid solist, ei vähemat. Temas on, millele pilku kinnitada ja kõrva suunata - ta pulbitseb muusikalistest ideedest. Tunnetab heli energiat Tõsi, vahel on see pulbitsus nii rahutu ja ülevoolav, et kuulajal võib järele jõudmisega tekkida raskusi, aga olgu see igaühe enda mure. Loomingulist sädet on alati kõrgelt hinnatud, see on haruldus. Kui vaadata üldistava pilguga eemalt ja suures ajaperspektiivis, näib vaid käputäie laule teinud Valgregi meile minevikust Rannapi kui meloodiameistri kõrval kuidagi kahvatu jumega. Rannapi improvisatsioonid klaveril peegeldavad nii tema romantilist meelelaadi kui ka elavhõbedana püsimatut ja lopsakat kujutlusvõimet. Ta näib tunnetavat heli energiat iga närvilõpmega. Rannap on ühe kunagi ajakirjanduse antud määratluse kohaselt «Eesti muusika esiekstsentrik». Mees, kes teeb asju nii, nagu talle endale meeldib. «Mulle sobib autsaideri ja paha poisi roll päris hästi,» lausub ta, «meeldib publikuga suhelda otse, ilma vahendajateta.» On ainult üks Rein Rannap! See, keda tema talendi imetlejad täna õnnitlevad. Täna kell 10 on saade Rein Rannapist Klassikaraadios. Kell 21.35 näitab ETV Vahur Kersna saadet «Klaveripoeg Rannap»
|
Tee koduleheks
