Eestlasi ja nende 28 eri rahvustest kompanjoni võib pidada omamoodi pioneerideks – kunagi varem pole 7000 kilomeetri pikkust ränka ja ohtlikku teekonda jalgratastel ette võetud. Ürituse toimumisest lugesid varem mitmel piiritagusel maratonsõidul osalenud maarjamaalased internetist. «Algul mõtlesin, et hullumeelsed inimesed,» meenutas Hawaii Expressis turundusjuhina töötav Salumäe esimest emotsiooni. Ent siis ärgitas Pariisi-Dakari ralli tsiklil läbinud Taivo Luik takka: ühendage kasulik meeldivaga ja katsetage ühtlasi ekstreemsportlastele mõeldud Classic-rattaid kõrbetingimustes! Matkaselli ei mängi Nii läkski Salumäe ja Püvi taotlus jõuproovi korraldavate hollandlaste poole teele ja nad arvati gruppi. Salumäe teada on organisaatorid ise varem jalgratastel läbinud ligi 12 000-kilomeetrise Aafrika tuuri. Pariisi-Dakari start antakse 10. septembril Eiffeli torni jalamilt. Pika, 58 etapist koosneva teekonna võib läbida nii rahulikumas tempos kui võistlusena. Esimeseks katsumuseks peab Salumäe Püreneede ületamist. «Aga mägedes oleme varemgi sõitnud,» ei tundnud ta muret. «Aafrika on seevastu täiesti tundmatu maa.» Nagu iga teinegi fänn, on ta telepildist näinud liivaluidetel ukerdavaid ja uppikäivaid ralliautosid. «Usun, et nii hulludesse kohtadesse meid ei viida,» eeldas Salumäe. «Korraldajate väitel on päris teedeta lõike kokku viis kilomeetrit.» Tõsiseid katsumusi tõotab kõrbes valitsev kuni 40-kraadine kuumus. Et palavusele paremini vastu panna, konsulteerisid ratturid spordiarst Mihkel Mardnaga. «Kodus istudes arvad, et mis seal ikka hullu,» lahkas Salumäe. «Aga iga päev tuleb sõita keskmiselt 120 kilomeetrit, pikim etapp on 188 kilomeetrit.» Hiigelmaratonile kaasavõetava varustuse nimekiri on esinduslik – ketiõlist ja tagavaraosadest joogipulbrite ning söögibatoonideni. Seljas või pakiraamil ei pea ratturid siiski midagi vedama, nende käsutuses on kaks suurt veoautot. Samuti teenindavad sõitjaid mehaanik, kokk ja arst. Jõuproovi eelarve küünib Salumäel ja Püvil kahe peale 300 000–400 000 kroonini. «See, et hollandlased kõik korralduslikud küsimused enda kanda võtsid, oli meile suur pluss,» tõdes 39-aastane Salumäe. «Tunneme ennast Margusega veel noorte inimestena ega taha päris matkaselli mängida. Soovime ennast sportlikult tunda.» Organisaatorid kindlustavad ka toitlustamise etappide keskel ja püstitavad õhtuti telklinnaku. «Puhkepäevadel saame ehk hotellides elada, et ennast vahepeal pisut inimesena tunda,» lootis Salumäe. Kirev seltskond Treeninud on Salumäe ja Püvi rohkem kui eelmistel aastatel, mõlemad on läbinud 10 000 kilomeetri ringis. Teadmatus siiski jääb. «Kahe-kolmenädalase rattasõidu kogemus on meil olemas,» nentis Salumäe. «Aga mida teevad keha ja vaim pärast kahekuist ponnistust, ei oska ette kujutada. Sa pead rasketes tingimustes kestma päevast päeva, mõte tuleb selge hoida.» Võimaliku rajalt eksimise puhuks on nad varustatud satelliittelefonide ja GPSidega, kõige ohtlikumad kohad läbitakse ühises grupis. Salumäe eeldab, et võistlejate tase võib olla väga erinev. «Üks mees on näiteks jõudnud Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige kiiremini ümber maailma sõitnud jalgrattur,» lahkas Salumäe kirevat seltskonda. «Samas kuulub gruppi ka keskealisi inimesi. Ei tea, kui paljud neist kihutada tahavad ja kui paljud rahulikult pedaale tallata.» Eelkõige loodavad ratastel polaarjoone tagagi käinud eestlased, et mõni kuri tõbi külge ei hakkaks. Marjaks kuluvad Luigelt saadud õpetussõnad – ärgu mehed jumala pärast omavahel parimat eestlast selgitama hakaku! «Eesmärk on ralli lõpetada, mitte iga hinna eest kõrget tulemust jahtida,» resümeeris Salumäe. |
