See on n-ö klassikaline tänapäevase briti stiili näitemäng – ma ei räägi niivõrd selle teksti vormist, kus monoloogid vahelduvad kiiremapoolsete sketšidega, mis läbiva kaarega sidusaks tervikuks sõlmitakse, kuivõrd teksti sisust.

See teatritükk on «näpuga silma». Mõnes mõttes. Ühelt poolt. Kõik, mis kirjameestel ütelda on, üteldakse lavalt ka selgesõnaliselt välja. Varem või hiljem. Et ei jääks kaksipidimõistmisi. Segadust.

Mis meelel, mis hirmul

Samas kultiveerib tekst saladust iseenese sees – annab lubadusi ja täidab need hiljemalt ülejärgmises stseenis. Et uus lubadus anda. Ja lõpeb otsi lahti jätvasse (allegoorilisse) kujundisse. Öeldes kõik ja mitte midagi. (Samas, eks ka see on vorm.)

Lisaks veel – see tekst räägib sellest, mis meelel, mis hirmul. Maailma pidetusel ja üksindusel on pärast kurikuulsat 11. septembrit üks tahk juures – hirm. Tänane inimene ei ole enam mitte lihtsalt linnadžunglis üksi, ta on üksi ja hirmul. Ta kardab surma saada. Venelane tegelikult juba varem kui ameeriklane – Tšetšeenia ja Moskva korterelamute plahvatused olid varem.

Ja siit küsimus, miks – miks, kurat, ma pean kartma?

See ei ole ju normaalne, see elu ei ole normaalne! See on groteskne! See pole ammu enam reaalne! Kas metsas seenekesed ikka veel kasvavad ja rebasekesed jooksevad?

Siit pakuvad Presnjakovid oma analüüsi – oma varianti. Loomulikult kõige lihtsamat. Ma usun, et Benjamin Spock oma kõikides 1980ndate kodudes olevas raamatus «Teie laps» ütles samamoodi – kõik algab kodust. Kõik algab kodusest kasvatusest.

Haridusministeeriumi kantsler Jaan Kallas ütleb Õpetajate Lehes sedasama.

Ja sealt edasi liigume me kooli, tänavale, kontorisse, olmesse, ellu. Täpselt sellise taagaga, nagu meil on. Elatud elu slepiga. Ning kui vaadata laialt, kui vaadata paljusust, kui vaadata seda, kui palju on erinevaid kohti, kust tulla, erinevaid teid, mida käia, siis peabki reaalsus groteskne olema.

Ehk – piiri peal vibelema. Seda proovib, ma ütlen esialgu, proovib – asi on vaieldamatult toores – ka lavastus. Kuid see piir on õhkõhuke ja seda täpsem. Kust liiguvad «tõelised», läbielatud tunded etteõpitud käitumisstampidesse. Kus on see areaal, mil me oleme enda ja teiste vastu ausad, võrreldes reviiriga, kus me valetame.

Või noh, ütleme nii, et käitume viisil, mida meilt oodatakse. Ehk siis viisil, mida me ise arvame teistele mõistetav olema.

Kuratlikult oluline sõnum

Minu jaoks tegeleb lavastus nende küsimustega, minuga suhestub sel viisil. Sest nii on põnevam. See on teksti «teine tasand» – maailm, mis näitavast näilisusest laiem ja sügavam. Kirjapandud loost, narratiivist... nutikam. Vist tõepoolest on «nutikam» see sõna.

Ja see on koht, kus lavastusele kõige rohkem ette heita. Ei ole veel peaprooviks pöörete ja muutuste peenmehaanika paika loksunud. Jääb esialgu hämaraks. Ning seeläbi ka üldine pilt haraliseks ja katkendlikuks.

Aga see paraneb. Vast.

Mis kõige olulisem – kellele seda tükki siin ja praegu, Ida-Euroopa kolka väikelinnas vaja on? Kas seda üldse vaja on – lisaks, et noor trupp ja lavastaja saavad nõudliku materjaliga kätt harjutada.

Väidan – on vaja. See on noorsooteater. See on tükk noortele. Lihtne, liikuv ja kuratlikult olulise sõnumiga. See näitab sind ja sinu ema ja sinu isa töökaaslasi. See näitab seda, mis on. Annab äratundmise.

Selles lavastuses on (potentsiaalselt) palju äratundvat naeru. Sellist, mis seob ja endasse vaatama paneb.

Esialgu, toorest peast, on see suuresti veel kuskil vaka all. Sestap veel kord, loodetavasti saab asi täpseks. Siis on asi.

Ugala uuslavastus

«Terrorism»

Lavastaja Priit Võigemast

Osades Hilje Murel, Carita Vaikjärv, Meelis Rämmeld jt

Esietendus 4. septembril

Teater kutsus kriitikud kirjutama

Viljandi Ugala tegi teo. Kutsus kriitikud. Minu, Enn Siimeri, Alvar Loogi ja Rait Avestiku. Pärast kontrolletendust pidime kirjutama.

Siimer: ««Terrorism» on lavastus, kus tunneme end ära. Tunneme ära selle inimeste ja maailma muutuse.»

Loog: «Selge on vaid see, et neid inimesi on palju. Oleks see katarsiline kogemus neile vabastav või sünnitaks uusi pingeid ja paineid?»

Avestik: «Lavastaja on vist normaalne.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5