Tõnis Palts võib tunduda sümpaatne või mitte, kuid tema ja ta äripartneri Toomas Peegi kasuks tehtud kohtuotsuse jõustumist tuleb tervitada ja pidada õigusriigi võiduks haldusanarhia üle.
Maksuvaidlus, kohtulahingud ja poriloopimine on asjaosalistele kahtlemata palju kannatusi põhjustanud ning hea nime taastamine ka kalliks maksma läinud, kuid Paltsu ja Toomas Peegi maksuvaidlus juhib tähelepanu ka tõsisematele paisetele avalikus halduses ja kohtusüsteemis.
Kohus on lõplikult kinnitanud, et isegi madalate maksudega piirkonnas registreeritud firma kasutamist ei saa alati ja üksüheselt maksudest kõrvalehoidmiseks tembeldada, ning lubamatu on muude asjaolude arvestamata jätmine.
Maksu- ja tolliametile pole ka liiga tehtud väites, et Paltsu võlla tõmbamisest sai ameti kinnisidee.
Seda illustreeris ilmekalt kas või maksu- ja tolliameti vastus küsimusele, kuidas pidanuks Palts kui eraisik deklareerima Hollandi firma käsutuses olnud tulu nii, et maksuamet asja korrektseks peaks. Kogu kohtumenetluse käigus maksuamet sellele küsimusele nimelt vastust ei andnud. Lisaks tõstatas palju muda üles keerutanud vaidlus tõsise küsimuse meie kohtusüsteemi toimimise kohta. Ei pea olema juuraharidusega, et Tallinna halduskohtu otsust lugedes mõista – kohus ei soovinudki asja sisuliselt arutada, vaid vormistas formaalselt otsuse, mille eesmärk oligi asi võimalikult vähese vaevaga lihtsalt ringkonnakohtule üle anda.
Sellist tendentsi kinnitavad paljud praktiseerivad advokaadid.
Ning lubamatu on, et maksuamet unustab ära avaliku ja eraõiguse olulise erinevuse – avalikus õiguses, mille raames peab tegutsema maksuamet, on keelatud see, mis pole seadusega lubatud; eraõiguses, mille piires tegutsevad muuhulgas ettevõtjad, on lubatud see, mis pole seadusega keelatud.
Kui ettevõtja maksab makse seadusega lubatud võimalusi kasutades endale kõige soodsamal viisil, siis see pole sulitemp ega riigi petmine, vaid tegelikult mõistliku ettevõtja ainuõige tegutsemisviis. Igas ettevõtjas ei saa automaatselt suli näha ning maksude planeerimine on ettevõtluse loomulik osa.
Küll on lubamatu see, kui riigiamet annab oma võimu kasutamisega alust kahtlustada poliitilist tellimust, ning püüdleb oma eesmärkide poole vahendeid valimata ja õigusriigi põhimõtteid hüljates (näiteks maksusaladuse valikuline lekitamine).
